Tegevlinnapea nõuniku Priit Simsoni jutus võib olla terake tõtt, kuid loodetavasti nõustub endine laitmatu renomeega ajakirjanik, et avalik asi mitte ainult ei pea olema, vaid peab ka näima aus, puhas ja õiglane. Täna võib Arvo Sarapuu abilinnapeana teha ükspuha milliseid trikke – kasvõi seista kõrvade peal, kuid miski sellest, mis ta teeb, ei ole enam usutav. Ta on oma usalduskrediidi Tallinna prügimajanduse korrastamisel täielikult maha mänginud – seda eeskätt sellega, et on variisikute kaudu läbi BWM OÜ sisenenud pealinna prügiäri omanike ringi.

Usun, et Priit Simson on kursis ka sellega, et just usalduse kaotuse tõttu ei ole Arvo Sarapuu nendel valimistel enam Keskerakonna esinumber Nõmme linnaosas, kus prügiteema on kõige teravam ning ei paista ikka veel vaibuvat. Mina, Taavi Aasa asemel, vabastaksin Sarapuu prügimajanduse kureerimisest ning delegeeriksin need volitused hoopis kommunaalametile, kel on ehk praeguses asjade seisus parem võimekus prügiveo neutraalseks, korrektseks ning läbipaistvaks korraldamiseks.

Mida aga tähendab meedianõuniku poolt kirjeldatud “majasisene teenus” – kas see tähendab, et prügiveo hind kujundatakse linnavalitsuses ja sellega lihtsalt täidetakse jällekord linnakassat, et maksta propaganda-kulusid, hoida linna palgal 200 keskerakonna liiget ja teenindavat personali, kes aitavad artikleid kirjutada ja valimisteks valmistuda? Ei, aitäh – sellist majasisest teenust me küll ei soovi, härra Simson!

Üle kümne aasta on jäätmeseadusega olnud omavalitsustel kohustus rakendada korraldatud olmejäätmetevedu. Erinevatel põhjustel pole Keskerakonna juhitud pealinn siiani suutnud või soovinud seadust täita. Selle asemel loodi paar aastat tagasi hoopis linna jäätmekeskus, kelle suurimaks töövõiduks saab pidada prügiveo lepingu vahendamist riiulifirmale, kellel puudub isegi jäätmeluba.

Tegelikult ei allu Tallinna süsteem tervele mõistusele ega turuloogikale. Sisuliselt on varjatud kujul kehtestatud prügimaks, mida linnavalitsus oma suva järgi paika paneb ning omadele ümber jagab. Nii polegi imestada, et praeguses olukorras tõuseb ainsaks võitjaks kahtlase tausta ja keskerakondlike linnajuhtidega seotud riiulifirma, kes ei suuda tagada teenuse kvaliteeti ning kellel puudub isegi jäätmekäitluse luba. Kahjuks on Tallinna elanikud sunnitud selles katsejänestena osalema ja lisaks veel kõik kinni maksma. Mida tuleb muuta ja teha teisiti?

Soovin, et linnavalitsus seaks prügilepingute sõlmimisel tingimuseks, et kõik käitlus- ja veolepingud oleks avalikud ja linnakodanikele kättesaadavad. Maksumaksjal on õigus teada kõike linna rahalistest kohustustest ja nendega kaasnevatest tingimustest. Ainult nii on võimalik saavutada läbipaistvus ja eesmärgipärasus asjaajamisel.

Rainer Vakra on ühes oma arvamusloos öelnud, et pealinna juhid on aastaid rünnanud ja halvustanud professionaalseid jäätmeettevõtteid, rääkinud vajadusest prügimajandus munitsipaliseerida ja võtta see täielikult linna kontrolli alla. Tegelikult on aga Tallinnas varjatud kujul kehtestatud prügimaks, mida linnavalitsus oma suva järgi paika paneb ning omadele ümber jagab.