Eestis on erakordselt kõrge liigsuremus, möödunud aastal kaks ja pooltuhat inimest. Tervishoiu üle-eestiline juhtimine on vajalik, kirjutab sotsiaaldemokraat Hanno Matto Eesti Päevalehes.
Üldjuhul on aastate vaheline kõikumine kahesaja kolmesaja piires. Viimasel aastal oli erinevus kümne kordne. Tõdetakse, et koroona on põhjuseks. Mitte isegi surmapõhjusena vaid põhjusena, et ravi kättesaadavus on vähenenud elus püsimiseks alla kriitilise määra.
Äsja see oli kui kiirabid seisid tunde ja tunde järjekordades ning ei saanud patsiente haiglatele üle anda – EMO-d lihtsalt ei suutnud patsiente töötajate vähesuse tõttu vastu võtta. Peeti koosolekuid ja tuvastati, et samm sammult on keskmine aeg, mida kiirabi haiglaukse taga veetnud kasvanud. Valitsuse määrusega kehtestatud kiirabilt haige ülevõtmise piiraega oli Tallinnas haiglad ületanud 2019. aastal kuni 17% juhtudest, 2021. aastal aga juba 26% sinna toodud haigete puhul. Säärane piirmäära ületamine ei juhtunud üleöö mitme kriitilise kokkusattumuse tõttu vaid summeerus aastatega, enne kui midagi ette võeti. Lahendused leiti.
Viimasel kahel aastal on tulnud haiglavõrgu haiglates korduvalt peatada plaaniline ravi, seda nii seoses covid-patsientide kõrge määra kui meedikute puudusega.
Varieerunud on ravi peatumine nii erialati kui ka raviviisina. Kõige rohkem on pihta saanud statsionaarne arstiabi, mida osutatakse haiglas ja kus patsient peab seal ööbima või pikemalt viibima. Kui palju voodipäevi on jäänud osutamata või patsiente ravimata ühes või teises haiglas ja milliste diagnoosidega teab summaarselt vaid Haigekassa. Lepingute täitmist osatakse seal jälgida automatiseeritult nii ravijuhtude, eriarstivastuvõttude ja kõik võimalike muude markerite ja muidugi eurode kaudu (esitatud arved vs lepingu maht). Statistikat juhtimisotsuste tegemiseks leidub.
Eilsest peatas Ida-Tallinna Keskhaigla taas statsionaarse plaanilise ravi, kuna covid patsientide hulk on kriitiliselt suurenenud. Plaanilise ravi puudulikkus on suurendanud ka EMO-sse pöördujate arvu, sest paljudel on ravi ootamise tagajärjel tervislik seisund halvenenud. Tahaks loota, et tegemist on vaid ühe haiglaspetsiifilise juhtumiga, aga ühtegi objektiivset põhjendust optimismiks ei leidu. Eksisteerib reaalne risk, et ka haiglavõrgu teised raviasutused satuvad sarnasesse seisu ning plaanilise ravi kättesaadavus halveneb üle-eestiliselt veelgi. Võlgnevus plaanilises ravis on tänagi jätkuvalt mitukümmend tuhat ravijuhtu.
On vaja üleriigilist tervishoiu juhtimist. Säärast juhtimist suudeti tagada, mil koroonakriisi tõttu korraldati Terviseameti otsusega ümber kogu Eesti haiglavõrgu töö ja moodustati kaks regionaalset meditsiinistaapi – Põhja meditsiinistaap Regionaalhaigla juhtimisel ja Lõuna Meditsiinistaap Ülikooli Kliinikumi juhtimisel. Kui meil on täna enneolematu liigsuremus ja ravijuhtude teenindamise pöörane defitsiit, siis on igati õigustatud, et sarnane kriisijuhtimise funktsioon vähemalt üldkorraldusliku regioonipõhise haigete voo juhtimisena kehtestataks ka täna. Plaaniline ravi saab Eestis tervikuna toimida ning haiged saada eluspüsimiseks tarvilikku ravi.
Mida mõõdad, seda saad.
Meediamajad võiksid igapäevaste covid-nakatunute, hospitaliseeritute ja surnute arvude kõrval hakata presenteerima sama innukalt plaanilise ravi numbreid nii erialati kui teenindamise ja järjekorra võtmes. Näidatagu online tabelites kogu Eesti haiglavoodite ressurss, ravijärjekorrad ja kõik muud vajalikud sisendid, sh ambulatoorne ja päevaravi, õe vastuvõtud ja hambaravi – need andmed on Haigekassal olemas. Täpsemad mõõdikud, mida avalikkuses jälgida, võiksid ette anda patsientide esindusorganisatsioonid.
Üle-eestiline tervishoiu juhtimine mitte ainult pole võimalik, mida näitas koroonakriis vaid see on vajalik. On enam kui kindel, et arstiabi kättesaadavus hakkab veel enne 2023 märtsi nõiaväel paranema ning liigsuremus vähenema.
Hanno Matto: kui näeksime igapäevaseid ravinumbreid, muutuks meie suhtumine Covidisse koheselt