Linnavalitsejate olematu terviknägemuse all kannatab ka palju imetletud kõigiteenuste linn Tallinn, kirjutab EPL-i arvamusportaalis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna piirkonna juhatuse liige Hanno Matto.
Ääremaastumise mudel maaregioonides on sisult lihtne – ühe avaliku teenuse kaotamine toob ahelreaktsioonina peagi ka teiste teenuste kadumise ja lõpuks on püsielanikud sunnitud piirkonnast lahkuma, kuna ka kooli olla kallis pidada. Nenditakse vaid, elanikud lahkusid sinna kus teenuseid rohkem ja lähemal.
Riigihalduse minister lubab keskvalitsuse eelarvest taas maksta valdadele ühinemistoetust, et saaks oletatavasti raporteerida, Eestis on igas vallas postkontor, missest et ühendvallad on maakondade suurused. Majandusminister aga teatab rekordilisest eraldisest teedele – auto on, saad ka teenust.
Probleemi sisuliseks lahenduseks on vaja, et avaliku teenuse pakkujad, sealhulgas erinevad ametid ja riigiettevõtted, tegutseks omavahel koordineeritult ning arvestaks kolides ja struktuure optimeerides lisaks konkreetse asutuse kulude kokkuhoiule kohalike elanike heaolu ja sotsiaalmajanduslikku terviktulemit.
Paradoksaalne on seejuures, et ääremaastumine pole vaid maaregioonidele omane – valitsejate olematu terviknägemuse all kannatab ka palju imetletud kõigiteenuste linn Tallinn. Linnaosades kaovad perearstid ja postkontorid.
Lasteaiad, koolid ning eakatekodud ja sotsiaalelupinnad pole saanud veel kaduma hakata, kuna neid lihtsalt pole tarvilikus määras võetud kolmekümneaastasest iseseisvusperioodist hoolimata rajadagi. Ravikindlustamata tallinlased suunatakse statsionaarsele järelravile linnapiiri taha Maardu valda Kallavere haiglasse.
Pealinna City ehk Tallinna Kesklinna linnaosa peaks eelduste kohaselt olema see elitaarne piirkond, kus kõik mugavalt jalutuskäigu või trendika tõuksi-sõidu kaugusel. Reaalsus on paraku midagi muud. Avalikud teenused lahkuvad ka kesklinnast.
Kui linnakülaline satub Tallinna Vanalinnas taskuvarguse ohvriks, siis politseiga asjaajamine viib ta… Sõle ja Kolde tänava nurgale Põhja-Tallinnasse, kus asub „Kesklinna“ politseijaoskond. Kesklinnast 40 minutit jalgsi kiiret astumist või 30 minutiline ümberistumisega bussisõit. Kas jõukohane igale linnakülalisele?
Või kui kesklinnas elav eeskujuliku e-Eesti kodanik soovib uuendada oma ID-kaarti, siis kõigepealt viib sõit ta Lasnamäele PPA esindusse ja seejärel tuleb veel uuendada oma mobiil-ID, millist suurim telekomioperaator samuti enam Kesklinnas teenust ei paku – lähim võimalus Kristiines. Kokku võimalus julgelt üle tunni aja panustada pealinna ummikutesse ja õhusaastesse.
Kui eeltoodud avalike teenuste pakkujate poole on loodetavasti vaja pöörduda harva või väga harva, siis linnaserva koliti ka äsja doonorikeskus. Asutus, mis loodab puhtalt kodanike altruismile ja heategemise soovile, koliti ära kesklinnast, kus seda oli mugav möödaminnes külastada paljudel Tallinna kesklinna kõrgkoolide tuhandetel tudengitel ning kesklinnas töötajatel, asub nüüd lennujaama taga, kus on „hea odav parkida“.
Selge sõnum riiklikult verejaamalt, et autostumine pole riiklik prioriteet mitte vaid maal vaid ka Tallinna kesklinnas elades. Peagi saame ilmselt näha maksumaksja raha eest korraldatavaid sotsiaalkampaaniaid, mis koputavad südametunnistusele tulla verd loovutama. Aga milliselt eelarverealt saaks teha kampaania, mis koputaks valitsejate südametunnistusele vaadata laiemat pilti!? Doonorikeskus on juba õnneks teatanud, et kord paari kolme kuu tagant tullakse ja ollakse endiselt ka kesklinnas popupjaamadega vereloovutust vastu võtmas. Midagigi.
Paari aasta eest Tallinna visioonikonverentsil arutati ägedalt selle üle, kuidas linnaserva rajatavad keskused imevad elu kesklinnast välja. Liiga lihtne oleks selles süüdistada arendajaid, kes vaid rahuldavad nõudlust, sh linna- ja riigiasutuste soove.
Põhjalariikides linnade valitsejad ei väsi linnaplaneerimises ja linnakeskkonna kaasajastamisel kordama kahte reeglit: 20 minutit ja 8:80. Esimene, 20 minutit, räägib maksimaalsest ajakulust, millega peab iga elanik jõudma oma kodust igapäevatoimetuste sihtkohta sõltumata liikumisviisist – jalgsi, rattaga, ühistranspordiga.
Kuna reegel on mõeldud järgimiseks linnalises keskkonnas, siis ei tule kellelegi pähe lisada, et 20 minutit kehtigu ka individuaalautokasutajatele. Igapäevane autosõit pole lihtsalt linnas teema. Teine reegel, 8:80, kirjeldab linnakeskkonda, milles võrdselt hästi saavad iseseisvalt hakkama erinevad eagrupid vanuses kaheksandast kuni kõrgete kaheksakümnendateni.
Avalik sektor – linn ja riigiasutused – on need, kes peavad nägema suurt pilti ja hoidma kohalikku elukorraldust inimlikes mõõtmeis ja seda isegi Tallinna kesklinnas.