See Jüri Ratas, kes alustas 2019. aastat, oli hoopis teine poliitik kui see Jüri Ratas, kes aasta lõpetab, kirjutab Lääne Elus kolumnist ja sotsiaaldemokraat Hannes Rumm.
Jaanuaris võis Ratas hommikul habet ajades endale peeglis rahulolevalt otsa vaadata – ta oli valitsusjuht, kes oli muutnud ühe Eesti suurematest erakondadest valitsuskõlblikuks. Ta oli üllatavalt kobedalt hakkama saanud Isamaa ja sotsidega sõlmitud valitsuse juhtimisega. Ta oli end edukalt tõestanud isegi välissuhtluses, mida kroonis Eesti ajalooline eesistumine Euroopa Liidus. Ta lootis igati põhjendatult võita riigikogu valimised.
Aasta lõpus peab Ratas habet ajades otsa vaatama peaministrile, kes on oma hea nime paari kuuga hävitanud, tallates EKRE ja Isamaa valitsuse juhina ühest skandaalist teise. Nüüd vaatab Ratasele peeglist otsa parteijuht, kes on kaotanud olulise osa oma toetajatest ning on pannud tõsise põõna Eesti rahvusvahelisele mainele.
Eestis pole nii kehva mainega peaministrit olnud sajandi algusest saati, kui Mart Laar oli valitsusjuhina samuti pidevalt põhjendatud rünnakute all ning see maksis talle lõpuks ameti. Aga tagantjärele tarkusega meenutatakse Laari mõlemat ametiaega valdavalt tunnustavalt, sest skandaalidesse sattumise kõrval tegi ta ka olulisi ajaloolisi otsuseid. Näiteks käivitas pensioni teise samba, mida saatuse irooniana just tema parteikaaslased nüüd Ratase valitsuses laiali tassivad.
Nii närvilist ja vastikut aega pole Eesti poliitikas väga ammu olnud. Ehk oli selline aeg viimati kümmekond aastat tagasi, kui järsk majanduslangus sundis valitsust tegema ridamisi ebapopulaarseid otsuseid ning paljude inimeste käsi käis tõesti halvasti. Aga toona käis pauk Eestist ja meie valitsusest sõltumatult.
Nüüd on väliskeskkond toonaste aegadega võrreldes täitsa turvaline ning pidevaid jamasid tekitab valitsus endale ise, siledal teel kogu aeg komistades.
Kuidas siis peaminister, kes sai turvaliselt hakkama ühe valitsuse juhtimisega, nüüd pidevalt läbi kukub? Kõik sai alguse sellest, et Ratas ja Keskerakond ei suutnud valimiskaotusega leppida. Üritanuks nad Reformierakonnaga valitsust teha, oleks Jüri Ratas praegu majandus- või rahandusminister, ehk isegi Euroopa Komisjoni volinik. Jäänuks Keskerakond opositsiooni, saanuks Ratasest taas riigikogu aseesimees. Mõlemal juhul meenutataks teda valitsusjuhina tunnustavalt ning Ratase vanust arvestades ei välistaks see come-back’i peaministrina tulevikus.
Ent inimlikult igati mõistetaval põhjusel ei tahtnud Ratas Stenbocki majast välja kolida ning otsustas EKREga valitsuse teha. Tagantjärele tarkusena on selgunud, et see oli Keskerakonna jaoks suur viga. EKRE ei ole valitsuses loodetud moel kodustunud, vaid rokib täiega ning nende valijad naudivad jaskarit. Erinevalt Keskerakonna valijaist. Ja Isamaalegi pole valitsuses olemine toetust juurde toonud, kuigi nende algne lootus oli selles, et EKREga samas kabinetis toimetades suudetakse neilt valijaid üle lüüa.
Kas Ratasel on tuleviku tarbeks mõni plaan, kuidas olukorda muuta? Kõige lihtsam on endale sisendada, et kui praegune valitsus ära lõhkuda, siis jääb suur tekkinud miinus isiklikule ja erakonna mainele niikuinii alles. Nii ei jäägi üle muud, kui nädalast nädalasse kannatada ning loota, et ehk toob tulevik midagi helgemat.
Paraku on raske näha, mille arvel see helge tulevik selles valitsuses saabub. Riigieelarvest ei suutnud Keskerakond oma nimele midagi head kirjutada, seitsmeeurone pensionitõus hoopis ärritab inimeste õiglustunnet. Silma ei ole jäänud ka ühtki arukat olulist otsust, mida see valitsus tahab ära teha ning mis valijaid taas nendega lepitaks. Nii on igahommikune habemeajamine kardetavasti ebameeldiv katsumus, sest olukord on häbistav ja vastik, aga mingit väljapääsu ka ei paista.