Me elame maailmas, kus paljude majandusanalüütikute arvates on ebavõrdsus ajaloo kõigi aegade suurim, kirjutab sotsiaaldemokraat Hannes Rumm Lääne Elus.
AS Tavidi analüütik Adrian Bachmann kirjutas hiljuti ajakirjas Edasi, et maailma 2200 miljardärile kuulub praegu rohkem vara kui 4,6 miljardile tavalisele inimesele kokku.
„Situatsiooni obstsöönsus (nilbus või rõvedus) muutub inimlikult hoomatavaks, kui kujutame ette olukorda, kus Loksa linnakese elanikkonnal on rohkem vara kui kõikidel Hiina, India, Euroopa ja Aafrika rahvastel kokku,” tõi Bachmann piltliku võrdluse.
Sageli arvatakse, et eelkõige põhjustab maailmas ebavõrdsust äärmiselt vaeselt elavate inimeste suur arv kusagil Aafrikas või Aasias.
Tegelikkuses on Maailmapanga andmetel äärmises vaesuses elavate inimeste arv vähenenud viimase 25 aasta jooksul 35-lt 10 protsendile.Ebavõrdsus on muutunud ühiskondi tõsiselt läbi raputavaks probleemiks hoopis kõige jõukamates riikides Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Just seal tajuvad varem aastakümneid turvaliselt keskklassi kuulunud inimesed, kes töötavad 40 tundi nädalas ja maksavad ausalt makse, oma majandusliku olukorra halvenemist.
Senine kapitalismi mudel töötab nii, et üha kiiremini suureneb maailmas 1 protsendi enim teenivate inimeste sissetulek. Viimaste aastate ülemaailmse menuraamatu „Kapital 21. sajandil” autor majandusteadlane Thomas Piketty toob välja, et kasvab ka palgatulust tulenev ebavõrdsus, sest aina suurem osa kogu palgafondist liigub kümnendiku kõrgepalgaliste kätte. „Trendi selgitab osaliselt tehnoloogia kiire areng. Ka Eestis võib hea programmeerija teenida 10 korda enam kui lasteaiakasvataja,” kommenteeris sellist arengut SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.
Teisalt väheneb jõukate ühiskondade rahvastik ning järjest väiksem arv töötavaid inimesi ei suuda ühtaegu kasvatada oma heaolu ning pidada üleval järjest suuremat arvu pensionäre.
Eriti täbarasti käib noorte käsi, sest oma elu alustamiseks vajaliku kinnisvara hinnad on tõusnud viimastel aastakümnetel mitu korda kiiremini, kui on kasvanud palgad.
Inimeste nördimusega on kaasnenud populistide ja äärmuslaste esiletõus. Kui tuua vaid mõned näited, siis valijate nördimuse tulemusena toimub Brexit, mis nõrgestab Eesti jaoks nii olulist organisatsiooni nagu Euroopa Liit. Selle tulemuseks oli Donald Trumpi saamine USA presidendiks, mis on nõrgestanud meie julgeolekut tagava NATO usaldusväärsust. Seega ei ole valijate senised protestid nende olukorda parandanud, vaid suurendanud ebastabiilsust ning halvendanud nende endi tulevikuväljavaateid.
Statistiliselt mõõdetavale ebavõrdsusele lisaks mõjutab ühiskondi väga oluliselt ka see, kuidas inimesed ebavõrdsust tajuvad. 2014. aastal avaldas ökonomist Judith Niehues uuringu ebavõrdsuse tajumise kohta Euroopa riikides. Kui selles uuringus kujutati Eesti inimeste sissetulekute jaotumist, siis tekkis sibulataoline kujutis. Graafiku ülemises ja alumises otsas oli vähe väga suure ja väga väikese sissetulekuga inimesi. Enamik eestlasi teenis keskmisest palgast veidi vähem või rohkem.
Kui aga graafikuna kirjeldati eestlaste taju meie sissetulekute kohta, siis meenutas tulemus tagurpidi T-tähte.
Tänu meedia ja sotsiaalmeedia loodud arusaamale tajusid Eesti inimesed sissetulekute jaotust tegelikkusest hoopis ebaõiglasemana: meil oleks justkui palju väga vaeseid inimesi ning vähe keskmise- ja kõrgepalgalisi. „Hoolimata ebavõrdsuse ulatuslikust tajumisest, ei ole see Eesti poliitikale ehk nii suurt mõju omanud. Samas on rahulolematus hoomatav ja ootamas karismaatilise poliitiku ilmumist,” hoiatas Mihkel Nestor juba mõned aastad tagasi.
Pole mingit kahtlust, et ülemaailmsele pandeemiale järgnev ülemaailmne majanduskriis suurendab ebavõrdsust veelgi, nagu see juhtus masu ajal tosin aastat tagasi. Seetõttu tuleb kriisi ohjates silmas pidada ebavõrdsuse vältimist, et Eestis ei pääseks järjest rohkem võimule näiliselt lihtsaid lahendusi pakkuvad parteid, kes tegelikkuses hakkavad esimese asjana piirama inimeste vabadusi, aga keerulisi majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme lahendada ei suuda.