Gerda Kordemets, kes oli aastate eest filmi „Klass“ üks kaasautoreid, vastas Postimehe Mõttekoja küsimusele – mida teha vägivallatsevate noortega.

Minu klassiõde, kes 50 aastat tagasi koolis vägivallatses, lõpetas mõrvas süüdi mõistetuna naistevanglas. Jube lugu, aga kindlasti mitte iseloomulik meie põlvkonnale. Tänapäeval on selliseid juhtumeid kindlasti hoopis vähem kui 50 või 100 aastat tagasi, mil taskutes polnud telefone, millega kõike üles filmida ja jagada. Nüüd tulevad need lood kergesti avalikkuse ette ja see on ju hea. Lõplikult ei kao vägivald kunagi, ent oluline on üleüldine teadmine: sellised asjad ei jää saladuseks.
Ennekõike tulebki kasvatada lastes kodanikujulgust. Et nad ei jääks kõrvaltvaatajaks, vaid julgeksid alati sekkuda, kui kellelegi liiga tehakse. Et nad tunneksid ja teaksid: julge inimene tuleb alati võitjaks. Vägivallatseja ent varjab sellise teguviisiga oma nõrkust.
Olen kuulnud räägitavat nn ohvrikäitumisest. Võimalik, et meil kõigil tuleks õppida sellist psüühikanihet palju varem ära tundma. Ja teine asi: liialt palju tegeleme ehk sellega, mida ohver oleks saanud/pidanud tegema teisiti ja varem. Hoopis olulisem on saada selgust, mida saaks ühiskond teisiti teha, et lastest ei kasvakski vägivallatsejaid. Mis puudu on, et teismeline peab oma üleolekut ja võimu sel moel näitama? Praegusel ajahetkel on meie suurim mure aga hoopis selles, et üles on kasvamas mitu põlvkonda, kellest me tegelikult ei tea mitte kui midagi. Me ei tea, kuidas ekraanid ja sealtkaudu pakutav mõjutab nende aju arengut, ega sedagi, mismoodi see mõjub nende emotsionaalsele tasakaalule.