17. septembri ERRi teleuudistes oli lugu, kuidas Puurmanis korraldati rahvaküsitlus, kas soovitakse jääda Põltsamaa valla koosseisu või hakata kuuluma Tartu valda. Ma isegi ei teadnud, et rahvas tohib seda otsustada – liiga teravalt on veel meeles sundliitmisega ähvardamised, susserdamised suurte valdade vahele jäävate väikeste valdade jagamise salakokkulepete ja nende murdmisega ning lõpuks ikkagi sundliitmistega.
See kõik tekitas tookord umbes nõukogudeaegse oblastite moodustamise mulje. Muidugi ei saa ma oblasteid mäletada, aga ettekujutus on umbes taoline.
Uudistele intervjuu andnud kohalike inimeste sõnutsi on Põltsamaa vald hoidnud maksumaksja raha kokku just Puurmani kandi arvelt. Emotsionaalse aktsendi lisas pilt bussipeatuse viltuvajunud, otsekui viimase naela otsas kõlkuvast sildist.
Seevastu rääkis kauni mõisahoone taustal intervjuu andnud vallavanem, et investeeringuid on Puurmanisse tehtud rohkem, kui oleks tehtud enne haldusreformi eraldi valla ajal, lisades kerge muigega, et kui rahvas soovib nüüd liituda Tartu vallaga, tuleb teha uus haldusreform – alates tänavavalgustusest, koolimajast ja lasteaiahoonest. Ilmselt tehtud investeeringutele viitav repliik mõjus ausalt öeldes ähvardusena: kui te õigesti ei vali, kustutame tule lõplikult ära ja teie lapsed jäävad vaimupimedaks.
Teine saatele intervjuu andnud omavalitsustegelane – Tartu vallavolikogu esimees – polnud samuti ümberjagamise ideest vaimustatud ja ütles, et sellisel juhul tuleks kevadel tehtud arvutused uuesti üle vaadata. Illustreeriv pilt näitas taustaks head elujärge Tartu vallas.
Kõige targem lause selles uudises kõlas aga ühe elu näinud proua suust: “Kas me läheme Tartu alla või jääme Põltsamaa alla, me oleme ikkagi ääremaa.”
See uudislugu kergitas üles ammu vindunud südamevalu. Minugi suvine kodu asub Eesti mõistes ääremaal, Pärnu- ja Läänemaa piiril. Sedagi kanti kollitavad tüüpilised ääremaa mured, kuigi Eesti-suuruses riigis ei saaks justkui ääremaad ollagi.
Oleks aeg teha haldusreformile audit – mida saavutati, mida võideti, mida kaotati.
Autoomanikul pole ehk muret – peale kütusehinna muidugi. Pole ju haruldane, et keskmiselt jõukas, keskealine ja teises linnas töökohta omav kodanik sõidab pooleks nädalaks Tallinnast näiteks Tartusse (rääkimata Pärnust või Haapsalust) ning veedab ülejäänud tööpäevad kaugtööd tehes kodus. Ääremaaks jäämine lööb enim ikka nõrgemate pihta. Kui lasteaedu pole, ei saa väikeste laste ema tööle minna. Või kuhu ta sealkandis tööle lähekski? Jääb üle sõita varahommikuse bussiga Pärnu, viia lapsed seal lasteaeda ja minna siis ise tööle. Tagasi saab see seltskond alles õhtul kaheksase bussiga.
Sama graafik surutakse peale pensionärile, kes peab suurlinna mõne peenema arsti juurde sõitma, neid meditsiiniteenuseid saama, mida kohalikul innukal perearstil (näiteks Tõstamaal) enam teha ei lubata. Neis paigus, kus perearstid on veel olemas. Ja need on ainult kaks kõige tihemini kurdetud muret.
Selle kõik muudab iseäranis groteskseks asjaolu, et seesama Tõstamaa asubki ju nüüd Pärnu linnas. Mõistus keeldub aru saamast, kuidas mu lapsepõlvelinna Haapsalu piir tuleb nüüd iga kord täiesti üllatuslikult vastu kusagil võsa vahel. 740 aastat ilmaelu näinud Ridala Maarja Magdaleena kirik leidis end äkki “linnakiriku” austavas rollis. Ainult et – vanasti olid linnades ikka majad ja tänavad ka. Mitte kilomeetrite viisi võserikku.
Veel jaburam on sõita Paatsalu külast külla sõbrale Manija saarele (49 kilomeetrit ja viis minutit paadiga) ning püüda aru saada, mismoodi on see tilluke saar keset merd nüüd järsku “Pärnu linn”?
Meenub, kuidas kord viisin üht Jaapani külalist autoga Tallinnast Tartu. Ta istus peaaegu kogu tee vaikides, portfell süles, näol hirmunud ilme ja küsis lõpuks: “Miks teil nii vähe maju ja inimesi on?” Ma ei saanud tema küsimuse mõttest päris täpselt aru enne, kui ise Jaapanisse sattusin. Jah, hajaasustus on Eesti rikkus – meil on ruumi ja õhku. Aga kui inimene jäetakse üksi tühja õhku, ei saa heast euroopalikust elujärjest küll rääkida. Järgnev on kohutav klišee, aga klišeedes varjub alati suur tõde: Eesti on nii rikas, terve ja õnnelik, kui rikkad, terved ja õnnelikud on tema kõige nõrgemad liikmed. Üks teine klišee vaimutsebki ju, et “parem olla noor, terve ja rikas, kui vana, haige ja vaene”. Aga täpselt nii ülbelt tunduvad “tõmbekeskused” praegu oma servade poole vaatavat. Need tõmbavad keskustelt ju hüvesid ära.
Ja üldse: mis “kõrvadega kala” on “osavald”? Omavalitsusüksus kontori ja paari töötajaga, ent ilma oma eelarveta, ilma tegeliku võimaluseta kohaliku elu üle otsuseid langetada. Milleks ja kellele, kui tegelikud otsused tehakse kusagil kaugel, kohalikest muredest midagi teadmata.
Ma ei taha sugugi emotsiooni pinnalt väita, et haldusreformi tulemus on üleni halb. Tahaksin lihtsalt tavalise maksumaksjana teada, mida me sellega saavutasime. Peale selle, et Eesti kaart näeb nüüd talupojamõistuse jaoks absurdne välja ja veerekeste peal on teenused raskesti kättesaadavad. Ja vastuseks ei piisa, et haldusreformi kavandamise ajal (taevane arm, millal see veel oli?!) ei teadnud keegi, et maailmas tuleb sõda, koroona ja energiakriis. Sellise astme lammutustöid ette võttes tulnuks arvestada kõigega.
Oleks aeg teha haldusreformile audit – mida saavutati, mida võideti, mida kaotati. Kui palju maksumaksja raha siis lõpuks kokku hoiti? Kui õhukeseks riigipirukas sellega hõõruti? Või kas ikka üldse hõõrutigi – äkki jagati raha lihtsalt ümber?
Parim pirukas on see, kus on rohkelt täidist ja parasjagu õhuke tainakiht. Halvimas pirukas on täidist liiga vähe. Aga kui tainas on liiga õhukeseks rullitud, pudeneb sisikond välja.
Võttes appi veel ühe rahvakeelse klišee ehk kõnekäänu: äkki ongi nii, et “mis sitasti, see uuesti”?