Mis te arvate, kui suur ala Tallinna või Tartu südalinnast võiks olla ainult jalakäijatele ja ratturitele reserveeritud? Linnad üle maailma üha teatavad: eriolukorra lõppedes tuleb maa linnades autodelt taas inimestele võtta. Ühelt poolt on vaja kuidagi tagada, et riiklikud eriolukorra lõpetamise strateegiad nüüd eriolukorrast juba üsna tüdinud inimeste elus toimivad. Teisalt täidetakse kokkulepitud arengueesmärke tavapärasest kiiremas tempos. Niisiis kaks kärbest ühe hoobiga, kirjutab sotsiaaldemokraadist Tartu abilinnapea Gea Kangilaski Eesti Päevalehe arvamusloos.

Eriolukorra lõpetamise strateegiad riigiti pisut küll erinevad, kuid peaaegu kõikjal nähakse ette etapiviisiline naasmine tavaellu. Kõige viimasena kaob 2 + 2 reegel ja lubatakse taas avalikud üritused. Veel pikki kuid peame avalikus ruumis hoidma üksteisest kaugele, kaugemale, kui see on võimalik tavapärast mõõtu kõnniteel ja tihedasti rahvastatud tänavaruumis.

Seega on üsna arusaadav, miks võtsid juba liikumispiirangu avapäevil paljud linnad erimärgistust kasutades terveid autoradu tänavatelt inimeste kasutusse. Teised sulgesid inimesed esialgu nende tillukestesse korteritesse peaaegu igasuguse väljumisvõimaluseta.

On selge, et mitmeks pikaks kuuks viimast siiski teha ei saa, see mõjub rahva tervisele hävitavalt. Igaüks meist peab saama liikuda ja vajab värsket õhku, eriti muidugi lapsed, tuppa surutus toob kaasa ängistuse, suitsiidid, liikumisvõimaluste vähenemisest tingitud haigused jpm.

Jalakäijad surutakse kitsale maaribale
Ent erireegleid täites ei mahu me tavapärasesse linnaruumi kuidagi ära. Pikka aega on linnaruumile lähenetud vastupidi: jalakäijad võib suruda võimalikult kitsukesele maaribale, ainult auto on see, mis vajab manööverdamisruumi. Jalgratturitelegi leidsime ruumi tihti pigem jalakäijate arvelt.

Nii muutsime oma linnad väga haavatavaks puhul, kui peaks ilmnema nakkusoht. Väga ebamugavaks jalakäija vaatest. Kui jalakäijad (ja jalgratturid) pole enam kitsale alale kokku surutud, on ju nakatumisoht väiksem.

Tavapärane ettekujutus on, et inimesed võivad sõita (kulgeda) tihedasti asustatud tänavaruumist kindlatesse „tsoonidesse”, kus on võimalik nautida värsket õhku ja vabamat keskkonda. Olgu nendeks mänguväljakud või linnalooduse saarekesed. Nüüd, 2 + 2 reegli tingimustes, neist üksikutest ja väikestest autodeta aladest enam ei piisa. Õigemini on need alad tõsiselt ohtlikult ülerahvastatud.

Näeme seda selgesti näiteks Tallinnas, kus inimesed tunglevad isolatsiooniahastuse tõttu üksikutel kergliiklusaladel Reidi teel ja Stroomi promenaadil. Või Tartus, kus on jalutusrajad Emajõe ääres tihti inimesi pungil täis. Kaugeltki igaühel pole võimalik isikliku autoga maamajja sõita.

Euroopa näitab eeskuju
Seega teebki Berliin nüüd üle kogu linna autoradade arvelt jalgsi- ja jalgrattateid juurde. Pariis kavatseb rajada lausa 650 kilomeetrit uusi jalgrattateid autoradade arvelt. Just teatas ka Brüssel plaanist muuta linna keskosa ehk n-ö sisemine ringtee hoovialaks. See on siis ala, kus jalakäijal on eelis, auto ei tohi sõita kiiremini kui 20 km/h ning peab andma jalakäijale ja jalgratturile teed.

Milano kava „Avatud tänavad” on eriti ambitsioonikas. See näeb ette langetada piirkiirus 30 km/h-ni, rajada põhitänavatele 35 kilomeetri ulatuses uusi jalgrattaradu, muuta paljud kõrvaltänavad õuealaks, kus jalakäijal ja jalgratturil on selge eelis, jpm.

Ka New York avab üha enam tänavaid inimsõbralikuks kasutamiseks (esialgu on lubatud 40 miili maikuus ja 60 miili lähitulevikus). Linnapea Bill de Blasio sõnul ei tehta seda ainult pikaajalisi keskkonnaeesmärke silmas pidades, vaid ka et elavdada pandeemia lõppedes linna majandust nt tänavakaubanduse ja kohvikute kaudu, mis sõltuvad tänaval viibijate arvust.

Ka Miaano linnapea Marco Granelli põhjendab kava samamoodi. „Muidugi me tahame avada majanduse, aga me arvame, et seda tuleb teha varasemast teisiti,” leiab ta. Milanoga sarnase lähenemise valinud linnadel on tulevikus oluline majanduslik eelis, on Granelli veendunud.

Muudatused ei ole ajutised, sest linnad, kus on jalakäijatele ja jalgratturitele rohkem ruumi, tulevad tulevikuski pandeemiatega lihtsamini toime. Veel olulisem, teiste linnade (näiteks Kopenhaageni) kogemus näitab, et perspektiivis võidavad linnad tänu inimsõbralikule tänavaruumile nii majanduslikus mõõtmes kui ka keskkonnasäästlikkuses.

Inimesed lihtsalt tahavad elada puhtamas, sõbralikumas ja lühemate teedega linnas. Niisugustes linnades on suurpoodide asemel tihemini väikepoed ja kohvikud, rohkem elu tänaval. Nende südalinnapiirkonnad ei valgu elanikest, pisiäridest ja galeriidest tühjaks, inimesed ei ole sunnitud pidevalt kasutama autot, selleks et pääseda üksikutele kergliikluseks „ette nähtud” aladele või suurtesse kaubandus- ja meelelahutuskeskustesse (eriolukorras sinna muidugi väga asja polegi).

Aga Tallinn ja Tartu?
Äkki on pandeemiast väljatulek hea aeg katsetada linnaruumi inimsõbralikumaks muutmist ka Eesti linnades? Ilmad lähevad aina soojemaks, inimeste äng toas istumisest kasvab äärmuseni ja kõik üksikud kergliiklusalad täituvad nagu laadapäeval. Ja seda mitte seetõttu, et keegi enam haiguse levikut ei pelgaks või tahaks sellele kaasa aidata, vaid et paremaid tingimusi ei ole.

Radikaalsemad ütlevad, et anname pool igast teest jalgratturitele ja ühissõidukitele, muudame osa teid-tänavaid-sildu ühesuunaliseks. Ikka selleks, et jalakäijatel ja jalgratturitel seal tõesti ruumi oleks.

Teised räägivad piirkiiruse vähendamisest linnades ja kergliiklustee põhivõrgustiku väljaarendamisest. Nii et näiteks Mustamäelt ka tõepoolest kogu perega jalgrattaga ohutult ja mugavalt kesklinna saaks.

Nähakse ette, et võiks muuta autodega liikumine ebamugavamaks ja jalgsi või jalgrattaga liikumine väga palju mugavamaks. Nii väheneks autokasutus märgatavalt, hakatakse eelistama muid liikumisviise (Kopenhaagenis kasutab ligi 70% elanikke jalgratast!) ja elavneks inimmõõtmeline tänavakasutus. Võimalikud oleksid näiteks avaramad tänavakohvikud ja üldse loovam tänavakasutus.

Mis te arvate, kui suur ala Tallinna või Tartu südalinnast võiks olla ainult jalakäijatele ja ratturitele reserveeritud? Või mis ulatuses võiksime muuta selle hoovialaks, kus autod võivad küll sõita, kuid jalakäijal on eelis? Äkki peaks kogu linnas liikluskiiruse alandama 30 km/h? Teeme kõnniteed laiemaks ja näeme igale põhitänavale ette eraldi mõlemas suunas kulgeva jalgrattatee?

Meil on ees terve maikuu ja suvi, mil 2 + 2 reegel kehtib. See on täiesti paras aeg katsetada, mis meile päriselt meeldib.

Gea Kangilaski: pärast eriolukorra lõppu võtkem linnad autodelt inimestele tagasi