Praegu ei ole veel võimalik öelda, kas Toomemäele toomkiriku varemeisse restorani teha tohib või mitte. Toomkiriku varemed kuuluvad Tartu ja Eesti väärtuslikema ehituspärandi hulka, samuti on Toomemägi looduskaitsealune park, olles elupaik mitmetele hävimisohus liikidele, eelkõige nahkhiirtele.
Me ei saa restoranimõtet hinnata ega ehitusele rohelise tule andmist isegi kaaluda enne, kui muinsus- ja looduskaitseküsimused on vastatud.
Tartu linna muinsuskaitsekomisjon arutas plaani 28. augustil ja leidis, et kavandatav ümberehitus on ebatavaline (kindlasti ka väljakutseterohke), mistõttu tuleb selle põhimõttelise sobivuse kaalumiseks ja kõigi kitsaskohtade võimalikult varajaseks avastamiseks saata see ehitismälestiste eksperdinõukogu keskaegsete mälestiste ja varemetega seotud küsimustega tegelevale töörühmale, muinsuskaitseameti menetluskomisjonile ning arheoloogiapärandi ja ehitismälestiste eksperdinõukogudele, kes hindavad ehituspärandi väärtuste säilimist projekti teostamisel. Tegemist on päris mitme riikliku taseme eksperte koondava komisjoniga, kellelt me hinnangut alles ootame.
Samuti, kuna Toomemägi on looduskaitsealune park, tuleb eskiis esitada keskkonnaametile, hindamaks pargi kasutuskoormuse, sh valgustingimuste muutuse mõju loodusväärtuste säilimisele.
Oma aruteludes me kipume neist hinnanguist kangesti ette ruttama.Kuigi meie seas on nii idee pooldajaid kui ka vastaseid, neid, kellele restoran tundub äge, ajakohane, isegi uhke viis Toomemäge elavdada, ja on neid, kes hindavad eelkõige Toomemäe rahu, seda kohta kui jalutuspaika, usun ise, et seisame tartlastena – hoolimata mis tahes oma isiklikest eelistustest – ühiselt selle eest, et arhitektuuripärand ja Toome loodusväärtused oleksid kaitstud. Mingil juhul ei taha me neist väärtustest üle sõita.
On palju neid, kes on avaldanud arvamust, et Toomemägi vajab enam elu ja melu. Võibolla see ongi eesmärk, kuhu poole liikuda. Ka siis on eliitrestoran vaid üks kõigist võimalikest 1001st ja rohkemast viisist, kuidas seda teha saab. Ja isegi siis tuleb meil mõelda ka jalutajatele, inimestele, kes pigem ei armasta kärarikkust. Me oleme ju erinevad, igaüks isemoodi oma eelistustes.
Tõstaksin esile ühe aspekti, mis kindlasti vastust ootab. Kas toomkiriku varemed on kõigile või pigem elitaarne koht? See on küsimus, mis tuleb esitada, kui planeerime püsivat ümberehitust, arhitektuuriliselt ehk pärandit isegi esile tõstvat, ent ometi seda avalikuks kasutuseks teataval määral sulgevat ehitist. Seni on varemete vahel olnud nii kontserte kui teatrietendusi, abiellujate fotoseansse, spontaanseid piknikke. Kas oleme nõus, et nii enam samal viisil ei saa?Ehkki restoran võib püüda pakkuda ennenägematuid kulinaarseid ahvatlusi (muidugi raha eest), ei pruugi see olla piisav kompenseerimaks linlastele ära jäänud kultuuriüritusi ning igapäevast avalikku ja tasuta kasutust. Ilmselt oleks inimeste vastuseis tänapäeval üsna popi pop-up- ehk hüpikrestorani vastu palju väiksem – see ei sulgeks ala pidevalt, pakuks hoopis vaheldust ja elevust näiteks suvekuudel. Püsiv lahendus vajab aga rahulikumat ja pikemat arutelu.Mujal Euroopas on kirikuid ja pühakodasid, nii varemeis kui hästi säilinuid, kasutusse võetud nii restoranide, baaride kui püsivate kontserdipaikadena, isegi eluhoonetena. See ei peaks olema tingimata võõras mõte ka Eestis. Toomkiriku varemed ei ole aga lihtsalt üks kunagine pühakoda tartlaste jaoks.
Ma ei taha eelnevaga jahutada kavandajate indu, tahan öelda, et oma kinganinadest tuleb kõrgemale tõusta ja otsida seda väärtusosa, mis meid ühendab. Kui muutuste tõttu osa kasutusvõimalusi kaob, siis ei ole see pelgalt konservatiivsemat sorti inimeste ving ja hala, vaid mõne inimese jaoks oluline kaotus. Kuidas teha nii, et me paljusid inimesi end kaotajaina tundma ei pane?
Tartlastele on Toomemägi Emajõe kõrval üks märgilisimaid paiku, loomulikult toob iga muutusemõte kaasa terava arutelu ja seda ei peaks halvustama. Arutlejad ei peaks isekeskis üksteist sildistama. Sest milleks arvustada armastust?