Kaido Kama kirjutas Postimehe AKs (4. IV 2020) traditsiooniliste oskuste väärtusest äärmuslikes oludes hakkama saamisel. Oludes, kus tanker ei sõida, supermarket on kinni ja voolu ei ole. Olen sama meelt, et Eesti geopoliitilise asendi juures on hajaasustusel ja traditsioonilistel oskustel märksa suurem väärtus kui Lääne-Euroopas või lombi taga, kirjutab Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži direktor, sotsiaaldemokraat Garri Raagmaa Postimehes.

Viimasel viiel aastal on geopoliitika jõhkral moel naasnud ja mõne suurriigi liidri kõnepruuk kõlab kui kaja aegade hämarusest. NATO on reageerinud: liitlaste pataljonid on raske rauaga Ida-Euroopas kohal. Rohepöördega hõivatud Euroopas pole seni aga julgeoleku ja regionaalpoliitika seoseid kuigi põhjalikult uuritud.

2008. aasta finantskriis oli maailmale tagantjärele suhteliselt kerge ehmatus ja lasti suuresti raisku. 2020. aasta pandeemia sünnitatud majanduskriis muudab maailma juba märksa enam. Kas pärast varustusšokki jutlustavad riigijuhid ikka vabakaubandusest ja lasevad õmblus-, toidu- ja mis kõik elutähtsatel tööstustel rahumeeli mujale kolida või näeme peagi 1930ndate kriisi aegset protektsionismi ja merkantiilse kaubanduspoliitika naasmist? Trump alustas sellega juba aastal 2016.

Mis saab globaliseerumisest? Kuivõrd see teiseneb?

Kui kogu maailma raha ehk siis korporatiivne otsustamine koondus kolme-nelja suuremasse ja siis veel paari tosinasse megalinnaregiooni ja elatustaseme vahe kasvas nii globaalselt kui ka riikide sees, siis kas nüüd hakatakse suurkorporatsioonide tiibu kärpima ja võetakse ette uus Uus Kurss (New Deal)? Kas seda tehakse üle maailma, ELis või riigiti?

Pärast koroonakriisi ja juba selle ajal ei saa regionaalpoliitikast1 enam mööda vaadata. Riik peab tagama elanikele elutähtsa toidu ja kaupadega varustatuse, s.o korraldama tootmist. Ja et tööstustootmine on meil investoritele olnud juba mõnda aega mõttetu valdkond, mis niikuinii liigub ära Aasiasse, siis saab siin ilmselt näha suurt muutust. Et Eestis on tootmine mõnda aega kolinud Tallinnast välja, siis on realistlikum ja jätkusuutlikum seda arendada maakondades, kus rendid soodsamad ja töötajaid pärast nonde Soomest ja mujalt naasmist enam saadaval. No umbes nagu Sillamäel kiirkorras maskide tootmist laiendati.

Kas maski kandmine saab suurlinnades normiks, nagu see Aasias kohati juba on, või lausa kohustuseks? Või mis siis, kui levima hakkab midagi veelgi tapvamat? Kas koroonakriis muudab linnastumise ehk siis elanikkonna tihendamise senist käiku? Mida tehakse edaspidi teisiti nendes maades, nagu Põhja- ja Baltimaad, kus on ruumi? Kas uus mood ei saa olema, nagu see Eestis nüüd juhtuski, elamine hõredamas keskkonnas (ilma maskita), samas jätkates töötamist mõne kodumaa või maailma suurlinna aadressiga firmale.

Keskuse ja ääremaa suhete muutus ajas

Kesksus korreleerub praegu globaalsete kontaktide ja majandusliku aktiivsusega ehk siis firmade peakorterite paiknemisega. OECD ja mitmed analüütikud on siiski rõhutanud, et tähtis ei ole linna suurus, vaid linnaline keskkond: kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiseerunud tööturg, kommunikatiivsus ja kiired ühendused. Head näited on siin suhteliselt väikeste linnadega Šveits, Holland, Saksamaa ja eriti hõreda asustusega Põhjamaad, kus ka üsna väikesed kohad ekspordivad tooteid ja teenuseid üle maailma.

Tõsi, ka Rootsis ja Soomes kippus viimasel kümnendil megalinna mood võimust võtma: pangad keeldusid raha suurlinnast kaugemale laenamast ja pealinnade kinnisvaraturg mullistus. Muidugi on turu toimimiseks ja uute ideede arenguks vaja teatud inimeste koondumist, kuid globaalse turu korral ei ole heade (võrgu)ühenduste olemasolul suurt vahet, kas koos tegutseb sada tuhat või kümme miljonit elanikku. Esimese keskkonna-jalajälg on väiksem ja õhk märksa puhtam ning elukvaliteet oluliselt parem.

Globaliseerumine muutis oluliselt linnade ja lähitagamaa suhteid. Kui sõjajärgne riigikeskne majandusareng ja regionaalpoliitika viisid 1980ndatel ka väikelinnad kasvule, siis 1990ndail alanud uus globaliseerumine soosis üksikuid perifeeriate ressursse lüpsvaid maailmalinnu.

Neid seni ressurssidega varustanud tagamaa muutus väheoluliseks ja riigisisesed arengulõhed kasvasid ülisuureks: New York sai oma kaubad ning isegi torumehed, lapsehoidjad ja koristajad palju-palju odavamatest arengumaadest, London ja Pariis said lisaks veel 2000ndatel avanenud Ida-Euroopa tööjõu. Isegi Kuressaare tänavasillutise graniitkivid toodi Hiinast. Nagu maakive, millest varem tehtud sillutis kestis aastasadu, Saaremaa põlluservades vähe vedeleks. Detroiti, Newcastle’i, Lille’i (meil Ida-Virumaa) töölised lasti lahti ja suured seni heal järjel tööstuspiirkonnad kahanesid.

Krooniviiruse levikus paistab selge äraspidine keskuse ja ääremaa lõhe: USAs oli kohaliku pandeemia alguses New Yorgi metropoolsel alal umbes pool juhtumitest, nagu ka Harjumaal Eestis, kui Saaremaa kõrvale jätta. Globaalsele ja riigisisesele ääremaale pole pandeemia veel eriti levinud. Ajaloos on eraldatud maakohad korduvalt Eesti rahvakeha kõige hullemast päästnud. Ei jõudnud kaugetele metsa- ja soosaartele katk ega ka võõrvallutajate vägivald. Ääremaid majandusvõnked ja tuuled-tormid nii väga ei loksuta – ise peab hakkama saama. 2009. aastal Setomaa inimesed muhelesid, et mis kriis: suur ehitusbuum ja tarbimispidu neile ei jõudnudki ja nii ei olnud ka millestki ilma jääda. Kõik tõved ja sõgedad mõtted kaugete metsade ja mägede vahele ei jõuagi.

Maaline keskkond ja nutitehnoloogia

Õnneks ei ole Eesti inimese side maa ja metsaga kuhugi kadunud. Mikita lugusid loetakse tuhandelistes tiraažides ja igareedeõhtusest Tallinna-Tartu maantee ummikust nähtub, et inimesed lahkuvad, kui aga vähegi saavad, sellest mõni aeg tagasi Eestis ainukeseks mõistlikuks kuulutatud linnast. Et siis oma üliväärtuslikku aega kulutada ülimalt traditsioonilistele tegevustele, nagu seente ja marjade korjamine, kalapüük, potipõllundus, puupliidil kokkamine ja suitsusauna kütmine.

Ka teisteski Põhjamaades, kus ruumi laialt, on levinud elamine mitmes kohas. Ligi pooltel norralastel on cabin kuskil mägedes, kus suusatamas või mul moel akusid laadimas käia. Eestis ei ole maakodude arvu määramiseks täpset metoodikat kokku lepitud, kuid juba 1980ndate lõpus loeti kokku umbes 60 000 linnalähist suvilat. Saartel, põhja- ja läänerannikul ning Lõuna-Eesti kuplite vahel kasvab elanikkond suviti ja nädalavahetuseti mitu korda. Nüüd ei olegi midagi imestada, kui kõikse mobiilse interneti olemasolul massiliselt maale siirduti.

Ja noorem põlvkond mõtlebki teisiti. Marten Palu, 27-aastane sariettevõtja ja Pärnu koostöökeskuse Forwardspace käilakuju rääkis 2018 avalikul üritusel: «Tallinnas elades kulus päeva jooksul transpordile üle kahe tunni. Pärnus elades saan seda aega veeta oma pere ja sõpradega või rohkem tööd teha. Järjest enamates valdkondades on võimalik suur osa tööst mobiilselt ära teha. Seda sülearvutis või isegi nutitelefonis – viimane on inimkonna üks eksponentsiaalsemaid arenguid.» Kaks tundi päevas teeb aastas 530 tundi ehk 63 tööpäeva ehk kolm kuud! Milleks kustutada see oma elust ja kahjustada samas veel keskkonda?

Kaks tundi päevas transpordile kulutada teeb aastas 530 tundi ehk 63 tööpäeva ehk kolm -kuud! Milleks kustutada see oma elust ja kahjustada samas veel keskkonda?

Nii on üha enam uue virtuaalse, aga ka füüsilise mobiilsuse kasutajaid, kes optimeerivad enda ruumis tegutsemist: töötavad kallites kohtades või siis virtuaalruumis, kuid elavad samal ajal heas ja odavas keskkonnas. Hommikul koduaknast metskitsedega tõtt vaatamisest või kodukitsede pidamisest laste mängukaaslastena võib ka sõltuvus saada. Või uus mood.

IKT-l on kahene mõju. Alul soosib see ettevõtete koondumist suurlinna: lubab juhtimist kokku tõmmata ja osa tööd masinate teha anda. Uued asjad (nagu ka koroonaviirus) levivad ikka enne suures linnas ja jõuavad alles siis asustuse hierarhias allapoole. Kui aga suhtevõrgustikud juba toimivad, siis annab suhelda arvuti või nutikaga, kus iganes võrk toimib.

Tulevikus kasutatakse e-vahendeid veelgi enam, sest eriolukord sunnib neid kiiremini selgeks õppima ja rakendama. Igatahes käib ülikoolis massiline videoloengute treimine, ja teevad seda ka inimesed, kes enne väitsid, et see pole nende jaoks. Harjumusel on suur jõud! Digiõpe on tulnud, et jääda. Ja selle asemel, et tulevikus Tallinna või Brüsselisse kohale lennata, endale transpordis vastikuid pisilasi külge kahmata ja väsitavale sõidule aega raisata, tõmmatakse hoopis kergema veenmise peale Skype käima. No ja kes siin veel paremad saavad olla kui digiriigi Eesti alamad! Kui see kriis üldse kellelegi mingil määral kasulik saab olla, siis on see digiriik Eesti!

Tulevikus kasutatakse e-vahendeid veelgi enam, sest eriolukord sunnib neid kiiremini selgeks õppima ja rakendama.No ja kes siin veel paremad saavad olla kui digiriik Eesti alamad. Kui see kriis üldse kellelegi mingil määral saab kasulik olla, siis on see digiriik Eesti!

Maailma suurlinnad ja ääremaad kriisis

Suurlinnalisele kasvule orienteeritud neoliberaalne majandusmudel on juba mõnda aega puntras. Richard Florida kritiseerib oma 2017. aasta raamatus «The new urban crisis» 2 spekulatsioonidele üles ehitatud «võitja võtab kõik»- globaalkapitalismi, mis on nii üle maailma kui ka riikide sees ebavõrdsust kasvatanud. Viimasel paari-kolmekümnel aastal on eriti hoogsalt suurlinnastunud arengumaad, tekitades enneolematuid probleeme. Nüüdne koroonapuhang on üks ülitiheda linnalise keskkonna riskidest, mis realiseerus.

Kinnisvarahinnad on suurlinnades pööraselt kasvanud. Hind korreleerub kesksusega: mida suurem linn ja olulisem selle roll maailmas ning mida kesklinnale lähemal, seda kallim. Maailmalinnade ärikeskuste elupiirkondade kinnisvarast on saanud spekulatsiooniobjekt. Londoni Chelseas maksab korter 4–5 miljonit (!) eurot. Põhja-Inglismaal saab selle raha eest 16 maja ja mõnes Ida-Euroopa väikelinnas terve kvartali. Inimesed ei suuda renti maksta ja kolivad eeslinnadesse või veelgi kaugemale väikelinnadesse, et siis pikemalt pendeldada. Samas on New Yorgi ja Londoni uusarenduste aknad pimedad: Araabia ja Vene rikkurid ei vaevu kokku ostetud kortereid isegi välja rentima.

Ääremaa suhteline vaesus ahvatleb inimesi rändama oma ja rikkamate maade metropolidesse. Arengumaades tegelikult siis slummidesse, kus pole kas vett, kanalisatsiooni, teid, elektrit või ühtegi neist – need pilpakülad on mistahes loodus- ja sanitaarkatastroofidele ülimalt haavatavad – ja kus elab juba ligi miljard inimest (sama palju kui arenenud maades rahvast kokku). Jõukamad maad nagu Hiina ehitavad massiliselt kortermaju, sest tihedam taristu ja elamispind on ruumisäästvam. Ja ega kasvav rahvastik mujale mahugi, Hiinas on juba üle 100 miljonilinna. Samas arendab Hiina kogu maad – rannikualade kasvu piirab puhta vee ja õhu puudus.

Professor Peter Dickeni3 hinnangul töötab Euroopas kodust eemal 72 miljonit inimest ehk ligi üheksa protsenti tööjõust. Valdavalt elavad võõrtöölised peredest lahus, pead-jalad koos kehvakestes korterites, et kalli rendi pealt kokku hoida, ja uputavad oma üksinduse pahatihti pudelisse. Mis elu see on? Kui aga suurlinna tuled kustuvad või välismaised võimalused ammenduvad, siis kobitakse enamasti saba jalge vahel koju omade juurde tagasi. Kui kroonikarantiini tulemusel jäävad liikumispiirangud pikemalt kehtima ja teatud sektoritest käib üle pankrotilaine, siis näeme ilmselt struktuurimuutust nagu 1970ndatel läänes: osa teenuseid kukub ära, hädaga võetakse ette mõni tootvam töö. Võõrtöölised hakkavad koju naastes sageli oma kogutud oskusi ja kontakte ettevõtjana rakendama. Ääremaa ei sure välja – seda on vaja kogu ühiskonna kestmiseks.

Aga kui ääremaa välja vihastada?

Professor Andrés Rodríguez-Pose kirjutas 2018: «Mahajäänud piirkondade vaesumine, majanduse taandareng ja võimaluste puudumine põhjustab rahulolematust üle maailma. Kasvav veendumus, et nendel kohtadel ei ole tulevikku – kuna majanduskasv on üha sõltuvam suurlinnadest –, on pannud paljud nn mõttetud kohad mässama status quo vastu. Vastulöök ilmnes eliidile ootamatult valimiskasti juures, poliitilise populismi lainena, mis on ajendatud pigem territoriaalsetest kui et sotsiaalsetest põhjustest.»4 Briti Brexit, Trumpi jt populistide võidud USAs, Poolas, Austrias ja Itaalias, aga ka Eesti pragune valitsus tehti ääremaa häältega. Neoliberaalne ideoloogia lõhestas lääneriigid üha enam kalliks suurlinnaks ja vaesuvaks perifeeriaks. See ei saanud nii ehk naa edasi kesta!

Kus inimesed tahavad elada?

Üldplaanis mõjutab moodsa inimese ruumilist käitumist elukaar: noored liiguvad linnadesse õppima ja karjääri tegema, pered otsivad kompromissi tasuva töökoha ja lastele turvalise elukeskkonna vahel ning vanemas eas saab eelistuse elukeskkonna hind ja kvaliteet. Noorte jaoks on olulisemad linna (kõrg)koolid, töö ja meelelahutus (vt joonis). Kui lastetud noored mahuvad ühetoalisse üürikasse, siis lastele on vaja enam ruumi ja turvalisemat eluaset, mistõttu kolitakse kesklinna minikorterist või mägedelt sageli äärelinna. Või kui pank laenu ei anna, siis ka kaugemale maale või väikelinna. Või kui suurlinnaelu tundub lootusetult stressi- ja mürarikas, tolmune ja takkapihta veel mõttetult kallis.

Või ka siis, kui tööd nii väga enam teha ei viitsi. Viiekümnendates siirdutakse tihti maale-väikelinna, esimeseks sammuks suvekodu soetamine või vanaisa-vanatädi maamaja korda tegemine. IKT-tehnoloogia lubab töö koju kaasa võtta: pendeldamise vajadus väheneb ja ulatus laieneb.

​

Kui 2008–2010 majanduskriisiga üle 40 protsendi kasvanud 1980ndate beebibuumerite tööpuudus sundis võimalusi otsima suurlinnades ja välismaal, siis tekkis mulje, et maha jäävad vaid luuserid. Nii mõneski kohas õhutasid nõukogude tehastes ja kolhoosides tervise ja parema elu lootuse kaotanud vanemad omakorda lahkumist tagant6. Ääremaastumine on esmalt sotsiaalne ja alles siis geograafiline fenomen. Tugeva identiteediga kõige ääremaalisemad Saare- ja Võrumaa toibusid 1990ndate üleminekukriisist kiiremini kui suurfarmidega Kesk-Eesti, mis hakkas põllumajandust mehhaniseerima ja võõrtöölisi sisse vedama. Mitmed ääreregioonide tegijad on valinud transnatsionaalse ja -regionaalse elulaadi: elatakse mitmes kohas, kuid hoitakse koduga sidet või tegevust, nagu Linnar Viik Suure Muna kohvikuga või Ivari Padar Navi küla taluga. Inimeste hulk, kes seal ajuti või ka virtuaalselt toimetab, on märksa suurem, kui see rahvastikuregistrist paistab.

Briti Brexit, Trumpi jt populistide võidud USAs, Poolas, Austrias ja Itaalias, aga ka Eesti pragune valitsus tehti ääremaa häältega. Neoliberaalse ideoloogia lõhestas lääneriigid üha enam kalliks suurlinnaks ja vaesuvaks perifeeriaks. See ei saanud nii ehk naa edasi kesta!

Rändepööre

Eestis toimub rändepööre: 2016. aastast elanike arv kasvab. 2017ndast ka Tartu linnas ja 2018st Pärnumaal. Eesti 1980ndate beebibuumi põlvkond ületab 2020. aastatel 40. eluea piiri, mil hakatakse enam hindama keskkonda, 50ndates järk-järgult taandutakse aktiivsest karjäärist ja hakatakse enam aega veetma maakodudes. Seni on Eesti hilisemas keskeas inimesed nii käitunud. Eesti maa ja väikelinnad võivad omakorda kasvada hinnanguliselt kuni 200 000 väliseestlaste7 arvel.

Asustuse lained

Liikumine suurlinna ja maa vahel käibki lainetena. Sise-London kahanes enne 90ndaid mitme kümnendi vältel viielt miljonilt 2,5-le, tähendab poole võrra. Alguses kaotati elanikke eeslinnadele, siis, eriti 80ndatel, ka maale. Viimaste kümnendite Londoni ja mitme lääne metropoli taaskasv on toimunud massilise välisrände arvel, mis meenutab vägagi 1980ndate Eestit, mil eestlased kolisid maale ja laulsid, et «peatage Lasnamäe». Britid kolisid viimasel paarikümnel aastal Londonist ja teistest suurematest linnadest välja, tehes ruumi Aasia, Aafrika ja Ida-Euroopa immigrantidele, ja on juba vähemuses. Londoni linnapea Sadiq Aman Khan on Pakistani sisserändajate perekonnas sündinud sunni moslem. Ja siis toimus Brexit. Kui 2011 oli Londoni ränne 63 000ga plussis, siis 2017 langes see 22 000ga miinusesse ja siserände 106 000 inimest8 tekitas kinnisvaraturul paanika.

Mis saab edasi?

Kui põlised lääneeurooplased ja jänkid kolivad juba viimased 15 aastat oma suurlinnadest välja, siis Eestis ja mujal Ida-Euroopas toimus 2000ndatel planeerijate poolt palju kritiseeritud kontrollimatu valglinnastumine, mis asendus 2010ndatel uue moega – gentrifikatsiooniga. Popiks said Kalamaja ja Supika väikeste aedadega viltuvajunud agulimajad. Mis saab edasi?

Et juba käima lükatud rohepööre väärtustab säästlikumat elulaadi ning toimub süsinikuheite ja fossiilse energia kõrgem maksustamine, siis inimeste tarbimisharjumused muutuvad: tarbitakse vähem, eelistatakse personaalsemaid ja väiksema ökoloogilise jalajäljega kaupu ja teenuseid, majandusmudel muutub lokaalsemaks: moes on mahetoit ja roheenergia. Olulised on tervis ja teadlik eluviis – olla osake loodusest. Kogukondlikkusest saab väärtus omaette. Maal ja väikelinnades elamisest võib saada uus mood.

Kokkuvõttes sisserändest, vanusstruktuurist, keskkonnaväärtustest, kasvavast jõukusest ja muutuvast moest tulenevalt mitmes kohas elamine Eestis laieneb. Koroonakriis tõi vaid kiiremini esile selle, mis niikuinii juhtuks. Maaelanikkonna kasv toimus ka 1980ndatel, nii siin kui läänes, ehkki hoopis teistel põhjustel, teistsuguste inimeste poolt ja teisel moel. Kui nüüd sekkub ka antiglobaalne jõulisem regionaal-tööstuspoliitika, siis võiks elanikkonna hajutumise laine korduda.

PS. Nagu tellimise peale avaldas riigikogu arenguseirekeskus 2019 lõpus regionaalse majanduse arengustsenaariumid. Stsenaarium «Suur-Tallinn» asenduski (vähemalt mõneks ajaks) «Ökokogukondade Eestiga».

Garri Raagmaa: pärast koroonakriisi ei saa regionaalpoliitikast enam mööda vaadata