Tartu ülikoolil on Pärnus kolledž. Ju olete kuulnud. Ehk sedagi, et Pärnumaa omavalitsused toetavad kolledžit: teevad riigi tegemata tööd kõrghariduse ja teaduse rahastamisel. Iga Pärnumaa tööeas inimene maksis meile eelmisel aastal umbes viis eurot. Ju on huvitav teada, mida ta selle eest vastu sai, arutleb sotsiaaldemokraat Garri Raagmaa Pärnu Postimehes.

Kõrgkoolide mõju regioonide arengule on päris palju uuritud. Selle saab jagada viieks.

Esiteks otsene maksutulu. Omavalitsused saavad osa kolledži 50 töötaja tulumaksust. Pärnumaalastest ja Pärnusse tulnud üliõpilased elavad siin, enamasti ka töötavad ja maksavad makse. Töötajad, nende pereliikmed ja residentidest tudengid tarbivad elukondlikke teenuseid.

Kolledž tellib ka kohalikelt asjatundjatelt õppe- ja muud erialast tööd, firmadelt toitlustust, ehitus- ja veoteenust, maksab kütte, elektri ja kinnisvara hoolduse eest. Sama teevad töötajad ja tudengid. Lisakäivet tekitab mitteresidentidest tudengite majutus, söömine ja teenuste tarbimine.

No ja siis lisandub omavalitsuse eelarvesse veel töötajate, nende pereliikmete, residentidest tudengite pealt omavalitsuste pearaha ehk riiklikud toetused, mida arvestatakse elanike registri põhjal.

See kõik kokku andis enne koroonat juurde ligemale pool miljonit maksutulu. Üle kaheksa euro iga täisealisele pärnumaalase kohta. Nii et tegelikult on see päris hea diil. Tõsi, kuna suur osa õppest kolis koroona ajal veebi, siis tudengite käimine ja tarbimine kahanes.

Teiseks uute, üle keskmise nutikate noorte tulek piirkonda. See on juba puhas boonus. Äsja tegime viimase kümne aasta jooksul lõpetanud vilistlaste uuringu, mille 233 vastajast 70 olid enne õppima asumist pärnakad. 55 neist elab jätkuvalt siin. Mujal õppides oleks Pärnusse tööle jääjaid ilmselt vähem. Samale ankeedile vastas ka 13 mujalt pärit, kuid end nüüd Pärnumaal sisse seadnud vilistlast.

Paljud vilistlased on ise tööandjad ja ettevõtjad. Seega: oma kõrgkool toob nutikaid väljastpoolt ja hoiab oma noori kohapeal.

Kolmas oluline kõrgkooli panus on haritud inimeste olemasolu ja koolitamine ettevõtetele-asutustele. Kui küsisime enne sügisest energiahullust ettevõtjatelt probleemide kohta, oli peamine mure oskustega töötajate puudus. Seejärel tuli tükk tühja maad ja muud teemad.

Pärnu kolledži erialad kujunesid 1990ndate alguses ja on muutunud ühiskonna vajaduste järgi. Aga on ka selge, et kolledž ei saa õpetada kõiki regioonile vajalikke erialasid. Pärnu arengu tarvis oleme aga välja pakkunud multiversitas’e mudeli. See tähendab, et spetsialistide defitsiidi korral kutsume spetsialistid õppetööd Pärnusse tegema. Selle näide on koolipsühholoogide nappus. Esimene grupp erialast huvitatuid on kokku saadud ja põhimõtteline valmisolek TÜ-lt õpe osaliselt koha peal ära korraldada on olemas. Ministeeriumilgi on asja vastu huvi, nii et äkki nad leiavad rahastuse, kui halduslepingute praegune saaga saab lahenduse. Sama skeemiga võiks vähendada reaalainete õpetajate nappust. Koolitada IT-spetse ja insenere. Mõistagi vajab see uuendus vormumiseks omajagu aega ja koostööd.

Uudis on seegi, et TÜ lubab meil juhendate olemasolul teha doktoriõpet. Seda on meil ennekõike vaja, et tõsta oma personali taset ja rahvusvahelistuda. Ettevõtjaile või ametnikelegi ei teeks paha omandada kraad. Mitte selleks, et suurt teadust teha, aga enda teadmiste taseme tõstmiseks, et siis juba targemaid otsuseid teha.

Neljandaks: kõrgkool seob kogukonda. Kevadel ütles Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere kolledži 25 aasta tähtpäeval: “Tarkus määrab mis iganes koha või riigi edukuse.”

Kolledži akadeemilistel töötajatel on kohustus teatud mahus osaleda regioonis koostatavate arengukavade ja ürituste korraldamisel. Et otsused saaks tehtud parima teadmuse põhjalt ja et siia kanduks võimalik palju kohaliku elu edendamiseks tarvilist teadmust. Kõige kindlamalt võetakse uued ideed üle oma inimestelt, kellega päevast päeva kokku puututakse ja keda usaldatakse.

2021. käivitasime Kobara: Pärnumaa arenduskeskus ja omavalitsuste liit kolisid kolledži majja ja sellest on juba tekkinud uut sünergiat.

Viienda ja viimase teemana ülikoolilinna staatus ja parem maine. Kõrgkool on mis tahes linna või regiooni kvaliteedimärk. Olen käinud läbi kõik Soome ülikoolide keskused, paarikümnes Euroopa, USA ja isegi Brasiilia ääremaal kohati üsna väikestes kõrgkoolilinnades – kõikjal ollakse oma ülikooli üle väga uhked.

Kolledž tutvustab nii ennast kui Pärnut meedias. On tähtis, et meilt lähtuvad sõnumid on noortepärased ja kujundavad Pärnumaa positiivset mainet ennekõike sotsiaalmeedias.

Pärnust pärit akadeemikud lõid 2019. aastal Academia Pernaviensise, mis hakkas korraldama mõttekodasid. Koroonaaeg ja Zoom kasvatas varem mõnekümnesed auditooriumid 200 ligi. Arvamusliidrid jälgivad Pärnus tehtavat nüüd kogu Eestis. See, et Pärnu kolledžis ja selle sõprade ringis on üha enam teadjainimesi, kelle sõnal on kaalu ja kes osalevad riigi ja lausa Euroopa arenguplaanide koostamisel, peaks kasvatama Pärnu mainet ja lobitöö efektiivsust riiklike investeeringute liigutamiselgi.

Lõpetuseks veidi rahajuttu, mis kindlasti just volikogude liikmeid huvitab. Kolledži tulud kasvasid 2021. aastal umbes kahe miljoni euroni ehk võrreldes tunamullusega ligikaudu 40 protsenti. Eriti oluline on kolledži omatulu kahekordistumine tasulise õppe ja lisandunud projektirahastuse toel. See tähendab, et kolledž ei ela enam peost suhu, vaid on saanud elujõudu juurde ja saab keskenduda edasiliikumisele.

Mu kunagine majandusgeograafia õppejõud Uudo Pragi tavatses öelda: “Väetist tuleb panna ikka selle kapsa juurika peale, mis kasvab.” Tõlgituna: investeerida tasub kasvavasse ettevõtmisse. Kolledž kasvab.

Kaheksa eurot ehk Mis kasu saab pärnumaalane kohalikust kõrgkoolist?