Kuvandit Eestist kui edumeelsest e-riigist varjutavad murepilved – kiire interneti leviku ja kasutamise vallas oleme Euroopas viimaste seas.
Hoolimata mitmest siseriiklikust otsusest ja ka Euroopa Komisjoni kaasrahastusest, pole seni saanud asja plaanist katta kogu Eesti korraliku ja mõistliku hinnaga netiühendusega. Teisisõnu on maapiirkondadesse jäänud loomata hulk ettevõtteid ja seega ka keskmisest tasuvamaid töökohti ning rajamata kodukontoreid.
See on ka põhjus, miks osa inimesi peab oma senise elukoha maha jätma ja kolima suurematesse keskustesse. Kindlasti on paljud samal põhjusel loobunud unistusest asuda maale elama ja leiba teenima. Töötegemise võimalikkus on üks põhilisi kui mitte peamisi argumente, mis määrab perekonna otsuse – kas linn või maa?
Sundseisus maainimene
Jah, infotehnoloogia on pöördumatult muutnud paljude Eesti inimeste suhtlemist oma riigiga, teinud asjaajamise kiireks ja sujuvamaks, säästnud närve, aega ja raha. Aga maal elavad inimesed on linnarahvaga võrreldes kehvemas seisus seni, kuni kõikjale üle Eesti pole jõudnud kiire internet.
Mobiilse andmeside areng on küll igati tervitatav, kuid sobib pigem mobiilse seadme lihtsamate toimingute jaoks, samas kui päris-töökoha jaoks on vaja suuremat üleslaadimiskiirust, töökindlamat ja stabiilsemat ühendust, ja mis kõige tähtsam – selle kõige mõistlikku maksumust.
Lairibaprojekti takerdumine on iseenesest habemega lugu, mille pärast on aastaid piike murtud ja mida eri institutsioonid on üritanud tagant lükata. Ka ise olen Riigikogu saadikuna ning lairibainterneti toetusrühma liikmena järjepidevalt nõudnud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt selgitusi, miks pole tegusid.
President Ilves, e-Eesti rahvusvaheliselt mõjukaim eestkõneleja, pöördus eelmisel aastal avalikult kahel korral valitsuse ja parlamendi poole, et survestada meid ületama maapiirkondades kiire interneti viimase miili probleem.
Juunis, haldusreformi seaduse väljakuulutamisel, avaldas Ilves kahetsust, et pole leitud kõigi osapoolte jaoks head lahendust, kuidas tagada maal mõistlike kuludega ligipääs lairibaühendusele, mis on tänapäeval ettevõtluse arendamise vaieldamatu eeldus. Seda enam et edukas elu peaks Eestis tõesti kõikjal võimalik olema.
Mullu võttiski rühm Riigikogu saadikuid ohjad enda kätte. Tehti ettepanek suunata peagi toimuva sidesageduste müügist planeeritavad 15 miljonit eurot just nimelt viimase miili väljaehitamiseks, ja seda tingimusel, et omavalitsused, lõpptarbijad ja sideettevõtted tulevad kaasfinantseerijateks. Nüüd ongi – lõpuks ometi – valitsus viimase miili väljaehitamiseks ette näinud 20 miljonit eurot aastatel 2018–2019.
Eelnõu sai seaduseks
Kõigist parlamendierakondadest koosneva saadikuterühma algatatud eelnõu muudab viimase miili väljaehitamise soodsamaks ja kasvatab ka eraettevõtete huvi. Et oleks vähem bürokraatiat, näeb pakutud lahendus ette elektripostide kasutamise valguskaabli paigaldamiseks, mis hinnanguliselt võib valguskaabli kodudesse ja ettevõtetesse viimise kulusid vähendada lausa kümneid kordi. Nüüd on see eelnõu saanud seaduseks, mis hakkab kehtima 1. märtsist.
Juba praegu väärivad tunnustust näiteks Pärnu maakond ja Anija vald, kes tegutsevad selle nimel, et viia valguskaabel kõikide oma territooriumi majapidamiste ja ettevõteteni. Samasugust omavalitsuste, aga ka kogukondade ja üksikute inimeste huvi ning ettevõtlikkust tahaksin sootuks laiemalt näha.
Paraku on see aga vaid üks osa lahendusest. Üksikute ideede asemel peab majandus- ja kommunikatsiooniministeerium lõpuks ometi koostama üleriikliku plaani kiire interneti kasutatavuse tõstmiseks.
See tegevuskava ei tohi piirduda vaid inimestele kaabli tuppa viimisega, vaid sisaldama riigi pakutavate avalike e-teenuste jätkuvat arendamist, ka koolitusi, mis tutvustavad ülikiire netiühenduse kasutamise võimalusi. E-Eesti tuleb võtta strateegiliselt tähtsa teemana esimesel võimalusel töösse, see on Eesti riigi edu ja arengu jaoks võtmetähtis ning oluline konkurentsieelis terves maailmas.
Korraliku andmeside puudumine on riigi suur võlg maapiirkondade elanike ees, mis iga päevaga veelgi süvendab piirkondlikku ebavõrdsust. Ja kuni võlg pole tasutud ehk siis maapiirkondadesse ei ole jõudnud kiire, kvaliteetne ning, mis kõige tähtsam, taskukohane internetiühendus, pole õigust rääkida ka Eestist kui tunnustatud e-riigist.
Internet on tänapäeval nii tähtis töövahend, et selle olemasolu või puudumine saab sageli otsustavaks inimeste elu- ja töökoha valikul. Ning sinna pole midagi parata.