2018. aasta on suur juubeliaasta, mil me kõik pühitseme Eesti Vabariigi 100. aastapäeva ja nimetame seda uhkelt oma rahva õnneks ja rikkuseks. Pidutsemise kõrval peaksime aga igaüks oma südames selgeks mõtlema, missugune on meie tegelik argipävane suhe Eesti riigiga. 

Eesti riik ei ole muinsus, Eesti riik ei ole muuseumiese. Eesti riik on täpselt selline nagu ta praegu on. Ei ole tänane Eesti ega olnud ka see riik, mis meil oli kahe ilmasõja vahel, mingi täiuslikkuse kehastus. Tal oli väga palju vigu – kui võtame ette toonased ajalehed, siis seal on täpselt sama palju nagu praegu kõikvõimalikke skandaale ja kõikvõimalikke probleeme. Ja ometi me mõtleme suure hellusega toonasele Eesti Vabariigile.

See on see meie riik ja ta on täpselt niisama tark või rumal, kui meie oleme targad või rumalad.

Mida mina väga sooviksin ja tahaksin, on see, et me saaksime kodanikena ja inimestena mõnest asjast aru. Esiteks, et me ei ehita siin Eesti Vabariigis mingit kommunistlikku utoopiat, ja et me ei ootaks, et meie riik oleks täiuslik ja valmis kohe praegu või hiljemalt näiteks aastaks 2027. Et me ei halaks, kas me sellist riiki siis tahtsimegi, ei nimetaks end siseemigrantideks, ei lubaks siit ära kolida, kui miski ei meeldi ja nii edasi.

See on see meie riik ja ta on täpselt niisama tark või rumal, kui meie oleme targad või rumalad. Ja me oleme kahjuks liiga sagedasti rohkem rumalamad kui targemad. See riik on täpselt nii palju terviklik ja teovõimeline kui meie omavahel suudame koostööd teha. See on täpselt nii palju inimsõbralik kui me oleme üksteise vastu sõbralikud. See on täpselt nii palju hooliv kultuurist, loodusest ja vaimsetest väärtustest kui igaüks, kes argihommikul läheb tööle või kooli, hoolib konkreetselt Eesti kultuurist, Eesti loodusest ja eestilikest väärtustest. See võib tunduda loosungina, kuid me peame aru saama, et sisuliselt ja tõepoolest on igaüks meist kõigi teiste jaoks osa Eesti riigist. Ja kokku olemegi me Eesti Vabariik.

Just see tunnetus peaks olema see, mis ühendab meid kõiki, kes me siin teeme oma igapäevast tööd, kasvatame lapsi või ravime haigusi; mis teeb meist selle riigi ja tema tuleviku eest vastutava kogu. Nõudliku, mõnigi kord ka riigiasjade ajamise viisis pettunud ja nördinud, aga siiski seda väikest Eesti riiki armastava kogu.

Kui me selle tunde juubeliaastaga kätte saame ja kui me selle juubeldamisega ei muutu loosunglikuks ja võõrandunuks oma enda riigi olemusest, siis see oleks juba mingi tagatis, et suudame oma plaanid ellu viia ja Eesti riik püsib ja saab ka meie lastelaste ja nende laste jaoks parimaks maailmas.