Kui riik pöörab selja, tuleb menstruatsiooniga seotud rahapuudusega tegeleda muul moel, aga tegeleda sellega tuleb, et uus põlvkond noori kasvaks turvalisemas ja väärikamas keskkonnas, kirjutab sotsiaaldemokraat Eveliis Padar ERR-is.
Hiljutise inimõiguste päeva valguses võib tunduda triviaalne üle korrata, et inimõiguste alla kuuluvad ka naiste ja tüdrukute õigused. Vähemalt võib selliseid tegelikkusega võrreldes plakatlikena mõjuvaid väiteid lugeda mitme ministeeriumi kodulehelt ja väljaannetest ning ka valitsuse koalitsioonileppest.
Kuigi valdkondade üleselt on Eestis võetud eesmärgiks tagada meeste ja naiste võrdne kohtlemine ning võrdsed võimalused, on reaalsed sammud selles suunas paraku väga kesised. Sageli jääb mulje, et õigusi ja võimu tegelikult omavad inimesed on oma privileegist sedavõrd pimestatud, et ei märka neid, kes on ilma jäänud.
Samm naiste võimestamise suunas
On raske veenda kedagi, et mingi vajadus või puudus eksisteerib, kui sellel inimesel endal seda vajadust ei ole. Alles hiljuti oli mul võimalus koos tutvustada riigikogu sotsiaalkomisjonile rahvaalgatust, mis kogus mõne päevaga üle 3000 toetusallkirja.
Rahvaalgatusega tegime ettepaneku alandada tampoonide ja hügieenisidemete käibemaksu üheksale protsendile; astuda samme, et tagada tasuta menstruaalhügieenivahendite kättesaadavus koolide tualettruumides, rahvamajades, raamatukogudes, apteekides ja avalikes ruumides; toetada programme, mis võitlevad menstruatsiooniga seotud rahapuudusega ning toetada diskussiooni ja kodanikuharidust menstruatsiooni ja seksuaaltervise teemadel.
Menstruatsioon on keha sama loomulik osa nagu südamelöögid ja hingamine, see näitab, et inimese keha töötab ja on terve ja ometi on see valdkond, kus on jätkuvalt laiutav teadmatus ja valeinfo ning seda vahel isegi meditsiiniharidusega inimeste seas.
Riigikogu meessoost sotsiaalkomisjoni liige, kellel on arstiharidus, pidas vajalikuks rahvaalgatuse üle vaid ilkuda ja näitas üles täielikku maitselagedust ja empaatia puudumist. Komisjoni juuraharidusega liige polnud end kurssi viinud elementaarsete inimõiguste ja võrdse kohtlemise põhimõtetega.
Sotsiaalkomisjoni esimees Siret Kotka esines komisjonis arvamusega, et läbi maksusüsteemi toote soodustamine tähendab seda, et soodustust saavad ka need, kes seda ei vaja ja probleemiga peaks tegelema kohalikud omavalitsused.
Tõsi, üksikisik ei tunneta nii teravalt, kas pakk sidemeid maksab 3 eurot või 2,75 eurot, ent kui hügieenisidemeid ostaks kohalik omavalitsus mitme kooli tarbeks terveks aastaks, on siiski märkimisväärne vahe, kas koguse eest maksta mõni tuhat eurot rohkem või vähem.
Seega väidab riik, et maksulangetusel pole erilist mõju, küll aga on hea naiste hügieenitarvete abil riigikassat täita. Teisalt ütleb riik, et probleemi peaks lahendama hoopis kohalik omavalitsus. Kummaline kuuma kartuli veeretamine, mis näitab paraku lihtsalt seda, et probleemiga ei taha tegeleda need, kelle ülesanne see on.
Kas probleem on päriselt olemas?
Statistikaameti andmetel oli 6,5 protsenti Eesti elanikkonnast 2020. aastal tõsises materiaalses puuduses, mis tähendab, et nende elutingimusi mõjutas tõsiselt ressursside puudus, näiteks see, et nad ei saanud endale lubada oma arvete tasumist, kodu piisavalt soojana hoidmist või ühe nädala puhkust kodust eemal.
Tean ise mitmeid noori, kelle jaoks on seitsmeeurone kuupilet Tartus liiga kallis. See on umbes sama summa, mis neil kulub ühes kuus sidemete või tampoonide peale. Ja on noori, kes ei saa endale lubada kumbagi.
Seni ainus Eestis läbi viidud uuring, mis keskendub menstruatsiooniga seotud rahapuudusele, hõlmas 200 inimest ja korraldati 2019. aastal hügieenisidemete tootja Procter & Gamble poolt. Selle tulemusel leiti, et iga kümnes Eesti tüdruk (Lätis näiteks iga kuues tüdruk) on pidanud koolist puuduma, sest tal pole raha hügieenivahendite ostmiseks. Sarnaseid laialdasemaid uuringuid on viidud läbi teisteski referentsriikides ning pole alust arvata, et Eesti erineks märkimisväärselt muudest Euroopa riikidest.
“See on ebaõiglane majanduslik koormus, eriti veel kui vaadata meeste ja naiste palgalõhet ja naiste suuremat vaesusriski.”Menstruaalhügieeni vahendid (tampoonid, sidemed, kupsikud, kuupüksid) on esmatarbekaubad, mille peale kulutab naine vältimatult elu jooksul tuhandeid eurosid. See on ebaõiglane majanduslik koormus, eriti veel kui vaadata meeste ja naiste palgalõhet ja naiste suuremat vaesusriski.
Keskmiselt on naisel 450 menstruatsiooni elu jooksul. Kokku teeb see keskmise naise elust kümme aastat, umbes 3500 päeva, mil keha loomuliku talitluse tulemusel veri voolab. See on väga palju aega, mida me ühiskonna ja riigina saame ja peame muuta turvalisemaks, mugavamaks ja mis peamine, tavaliseks ja tabuvabaks.
Et noored ei peaks puuduma koolist ja huviringidest, kuna neil pole vahendeid sanitaartarvete ostmiseks. Et täiskasvanud ei peaks grimasse tehes mõtlema tagasi mõnele päevale, kui keegi jäi jõllitama vereplekki tema riietel, sest ühiskonnas on menstruatsioon jätkuvalt tabuteema.
Tulla toime oma menstruatsiooniga turvaliselt, hügieeniliselt enesekindlalt ja väärikalt ei ole mitte ainult tervise ja haridusvaldkonna küsimus, vaid mõjutab otseselt ka majandusarengut, naiste osalemist haridus- ja tööelus ja üleüldist soolist võrdõiguslikkust.
Enamik naisi on avastanud ühel või teisel eluetapil, et menstruatsioon algas ootamatult või oli tavalisest vererohkem, eriti suure tõenäosusega on selliseid olukordi ette tulnud noortel tüdrukutel. Me saame kollektiivselt väga palju ära teha selleks, et noortel oleks kindel ja turvaline teadmine: minu kooli vetsus on sidemed ja tampoonid alati olemas.
Miks me seda veel teinud pole?
Teedrajav tasuta hügieenitarvete pakkumisel on Šotimaa, mis esimese maailmas koolides hügieenitarbed kättesaadavaks muutis ja ka meie oma põhjanaaber Soome, kus Helsingi linnavalitsus möödunud kolmapäeval selle otsuse vastu võttis.
Positiivse sammuna on ka Tartu haridusvaldkonna abilinnapea teinud umbkaudse arvutuse, mida taolise otsuse rakendamine Tartu linnaeelarvele tähendaks, ning on teemat Tartus kohalikul tasandil aktiivselt vedanud.
Senine tegevus menstruatsiooniga seotud rahapuuduse leevendamiseks Eestis on aga peamiselt toimunud kampaaniate ja vabatahtlike algatuste korras. Suurepärast tööd on teinud Nele Laos ja Kristel Rannaääre Solidaarse Naistepäevaga, mis on juba paar aastat kogunud ja annetanud märtsis menstruaaltarvikuid naiste tugikeskustele.
Lennuakadeemia paistis hiljuti silma uuendusliku otsusega oma õpilastele sidemed ja tampoonid vetsudes kättesaadavaks muuta, Võru Gümnaasiumi ühes tualettruumis on seinal kapp vajalike tarvikutega ja küllap on taolisi märkavaid koole ja kollektiive veelgi, ent vajalik on suurem ühiskondlik valmisolek teemat adresseerida ja keskselt vahenditega toetada neid, kes muidu jääksid päevade tõttu kõrvale koolist, trennist, ühiskondlikust elust.
Kui riik pöörab selja, tuleb menstruatsiooniga seotud rahapuudusega tegeleda muul moel, aga tegeleda sellega tuleb, et uus põlvkond noori kasvaks turvalisemas ja väärikamas keskkonnas.