Globaalses plaanis ei ole meil populatsiooni langust, vastupidi – inimesi on maailmas väga palju, ent inimkonna kasvust ohtlikumaks veel peetakse pigem tarbimise kasvu. Rahvastikutrendide poolest ei erine Eesti kuigivõrd ülejäänud arenenud maailmast, meie sündimuskordaja on allpool taastetaset juba pikka aega. 

Aga selleks, et noored pered oleksid valmis lapsi üles kasvatama, tuleb neile luua pikaajalised ja püsivad tingimused, mis kinnitaksid, et lapsed on sellesse riiki või kogukonda oodatud. Uuringud on näidanud, et peredele lihtsalt raha kätte jagamine on sellest aspektist marginaalne meede. Oluliselt rohkem tekitab kindlustunnet lastega arvestav infrastruktuur ja teenuste kättesaadavuse tagamine.

Kriisiaegadel on pereplaneerimisele vaja pöörata rohkem tähelepanu kui kunagi varem. Loomulikult on naised lapsi sünnitanud läbi aegade, hoolimata sõjast, majanduslikust olukorrast või partneri olemasolust enda kõrval – midagi muud ei jää kahjuks sageli üle. Ent mitte mingil juhul ei sõltu rahvastiku taastootmine vaid naistest. 

Küsime endalt, kes on loonud praeguse poliitilise, sotsiaalse ja õigusliku süsteemi, milles lapsed kasvama peavad? Enamasti on selle lapsega toimetamiseks võrdlemisi vaenuliku keskkonna insenerideks olnud mehed, kellel endal on laste kasvatamise ja nende elus osalemisega lood pigem kasinad. Ja inimesel kipub empaatiaga ikka olema lood nõnda, et ilma kellegi teise kingades kõndimata on raske end neisse ette kujutada. 

Kogu ühiskonna vastutus

Meil on põlvkonnana võimalus ja vastutus varasemaid otsuseid ümber mõtestada ja disainida ühiskonnad ja kogukonnad, mis toetaksid laste saamist ja nende kasvatamist. Sageli kiputakse ära unustama just see teine pool vastutusest – maailma saabunud inimesele on vaja tagada ka turvaline ja väärikas üleskasvamine ja edasine toimetulek. See ei ole kindlasti ainult ühe vanema, vaid kogu ühiskonna vastutus. 

See, kas lapsel on olemas tasuta hoiukoht või hakkab enamus vanema sissetulekust kuluma lapsehoidja palga maksmiseks, määrab väga palju, kas pere planeerib veel järgmisi lapsi või mitte. Samuti, kas laps saab jalgsi minna kooli ja trenni, kas tal on turvaline keskkond mängimiseks ja arenemiseks või tähendab lapse sünd perele lisaauto hankimise muret ja hüppelist kulude kasvu transpordile, huvitegevusele ja toidule. Kas avalikus ruumis on tagatud ligipääsetavus, kas majade juures on kohad, kus hoida vankreid ja rattaid, kas avalikus ruumis on olemas kaldteed, mähkimislauad ja tualettruumides lasteistmed – see kõik annab signaali, kas lapsed on kogukonda oodatud või mitte. 

Kus ja kui palju on meil mänguväljakuid, liikumis- või rohealasid, mis oleksid ligipääsetavad ka väikelastega jalutavatele vanavanematele, näitab kogukonna võimet ette mõelda ja planeerida turvaline ruum kogu inimese elukaareks. Kui soovime, et naised varem sünnitaksid, tuleks tagada korralikud võimalused lapse kasvatamise ning õpingute ja/või tööelu ühildamiseks – seda nii infrastruktuuri kui õppekavade, tööturu paindlikkuse ja vastutulelikkuse näol. 

Perepoliitika on palju enamat kui viljakuspoliitika

Ja loomulikult hoiakud – seni kuni me räägime laste kasvatamisega seoses valdavalt emadest, oleme me ikka veel vanal ja valel teel, sest jaotame koormust ja vastutust ebavõrdselt.

Riikliku perepoliitika planeerimisel tuleb keskenduda (inim)õigustepõhise pereplaneerimise tagamisele – et juba varasest east oleksid noored teadlikud oma seksuaal- ja reproduktiivõigustest ning võimalustest, tagades seeläbi informeeritud otsuse tegemise.

Samuti tuleb oluliselt rohkem tegeleda tüdrukute jõustamisega – toetada nende kehalist autonoomiat ja agentsust, tagada neile hea haridus, tervishoid ja majanduslik hakkamasaamine edasises elus. Mõistagi tuleb tegeleda kahjulike normide ja mustrite muutmisega meie ümber. Olgu selleks siis vaikne leppimine emaduslõivuga, kodulinna tänavate läbimatus lapsevankriga või avalikus ruumis puuduvad mähkimislauad.

Millise iganes perepoliitika meetme riik valib, on oluline, et see oleks süstemaatiline ning et selle rakendamisele järgneks ka hindamine ja täiustamine, sest pole paremat julgustust laste saamiseks kui lootusrikas, suhteliselt stabiilne ja turvaline keskkond. Perepoliitika peab olema riigis võrratult palju enam kui vaid viljakuspoliitika.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 17. aprillil 2024
https://epl.delfi.ee/artikkel/120286237/rekordvahe-lapsi-sotsioloog-lapsevaenuliku-keskkonna-insenerideks-on-mehed-kel-endal-on-laste-elus-osalemisega-lood-kasinad