Eesti ettevõtlusorganisatsioonid, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon saatsid eile koalitsiooni esindajatele ühispöördumise, milles soovitavad Eestil Ränderaamistikuga ühineda: “Ränderaamistikku tuleb suhtuda kui rahvusvahelist tava loovase kokkuleppesse, mille kujundamisest oleks meil vastutustundlik osa võtta.“

Avaldame ettevõtjate ühispöördumise täismahus:

Lugupeetud Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder ja Jevgeni Ossinovski!

Eesti ettevõtlusorganisatsioonid, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioon, ei pea vastutustundlikuks hiljutist valitsuserakondade esindajate poolt ülesnäidatud ultimatiivset käitumist seoses ÜRO ränderaamistiku ümber toimuvaga, kuid toetab ületamatute koalitsioonisiseste erimeelsuste korral arutelu viimist Riigikokku. Parlamentaarse riigikorra puhul on see taolistes situatsioonides põhjendatud, kuna võimaldab muude võimaluste ammendumise või venimise korral jõuda siiski riigi seisukohast olulise seisukoha kujundamiseni. Ühel või teisel moel on aga vajalik täna Eesti seisukoht igal juhul kujundada ning paraku on vajalik see otsus langetada ka ajaliselt piiratud raamides.

Mõistame, et Riigikogu valimisteni on jäänud veidi üle nelja kuu ning sellest tulenevalt muutuvad tavapärased poliittehnoloogilised valijate tähelepanu võitmise sammud, nagu vastandumine, süüdistamine, hirmutamine jne üha sagedasemaks, kuid peame selgelt põhjendamatuks ja mitte vastutustundlikuks kunstlikult valitsuskriisi esilekutsumist valimisedu saavutamise eesmärgist lähtuvalt. Koalitsioonivalitsuse toimimise aluspõhimõtteks on, et otsitakse argumenteeritud diskussiooni läbi aktiivselt kompromissi. Koalitsiooni eesmärk peab olema ka neli kuud enne valimisi tagada Eesti riigile oluliste eelnõude algatamine ja otsustusprotsessi toimivuse säilitamine riigi jaoks olulistel teemadel. Samuti on koalitsioonierakondade ülesanne ühiselt tagada, et nii järgmise aasta riigieelarve, kui ka muud olulised ja Riigikogu menetluses olevad eelnõud läbiksid demokraatliku otsustusprotsessi. See on kõigi parlamendierakondade ja eriti koalitsioonierakondade ühine vastutus.

Olles jälginud ränderaamistiku ümber tõusetunud diskussiooni, tutvunud sellega ning mitmete õigusteadlaste ja ekspertide arvamustega selle osas, peame põhjendatuks tõlgendada dokumenti ilma otsese õigusliku siduvuseta deklaratsiooniks, kuid mis selles sisalduvate sätete konkreetse sõnastuse tõttu loob tulevikus suure tõenäosusega rahvusvahelist tava. On aga üheselt selge, et selline rahvusvaheline tava muutub siduvaks. Sellest kujuneb rahvusvaheline tavaõigus, mida rahvusvahelist õigust ja üldist tava aktsepteerivad riigid maailmas alati järgivad. See tähendab, et seda peavad järgima kõik tsiviliseeritud maailma riigid, sõltumata sellest, kas ja mis tasemel seda keegi kaunis Maroko linnas Marrakechis, heaks kiitmas käis või sinna minemata jättis.

Eesti on kuulunud ja kindlasti kuulub ka tulevikus selliste riikide hulka, kelle jaoks rahvusvahelise tava aktsepteerimine ja järgimine ei ole kahtluse alla seatavad. Loodetavasti ei leidu tänagi ühtegi poliitilist jõudu, kes sooviks päriselt diskuteerida selle üle, kas Eesti järgib rahvusvahelist tava või mitte. Samuti tugineb ränderaamistik arusaadavalt ka ise varasematele ÜRO dokumentidele, millega Eestigi on liitunud, või mida oleme aktsepteerinud. Seetõttu võiks asuda ka seisukohale, et meie formaalne osalemine või mitteosalemine ränderaamistiku heakskiitmisel ei oma õiguslikult olulist tähendust. Küll aga oleme seisukohal, et sellega liitumine omab olulist positiivset poliitilist väärtust ning tulenevalt ränderaamistikuga loodavatest ÜRO sisemistest protseduuridest, annab formaalne heakskiitmine võimaluse ka selle sisulisse kujunemisse panustada. Mõlemad aspektid on Eesti jaoks tähtsad. Seda ka juhul kui me mõne ränderaamistikus väljendatud põhimõttega ei sooviks nõustuda. Jäädes raamistiku heakskiitmisest deklaratiivselt kõrvale, kuigi oleme varasemalt selle loomist toetanud, loobume ise võimalusest edaspidi rahvusvaheliselt rändeteemadel sisuliselt kaasa rääkida, või vähemasti tekib vastavates foorumites alati esmalt küsimus meie suhestumisest ränderaamistikku, mille valdav enamus maailma riike on heaks kiitnud. Sellise olukorra tekkimine ei ole Eesti riigi huvides. Vastupidi, see oleks meile äärmiselt negatiivse mõjuga just kuvandi halvenemise tõttu. See ei ole koht, milles taotleda kunstlikku eristumist. Kui Eesti soovib, et teda võetakse arenenud riikide hulgas võrdväärsena, tuleb seda oma käitumisega ka toetada, sest vastupidisel juhul võib juhtuda, et muutume nii sõltumatuks, et meist ei sõltugi midagi.

Samuti oleme arvamusel, et isegi kui Eesti riik kinnitab, et aktsepteerib küll ränderaamistikus sisalduvaid põhimõtteid (oleks kummaline kui me seda ei teeks, sest sisuliselt neid juba täna järgime), kuid mistahes põhjusel jääb formaalne heakskiit sellele andmata ja Eesti Marrakechis esindamata, annab see tulevikus võimaluse oluliselt kergemini esitada Eesti suunas süüdistusi inimõiguste järgimata jätmisest vms ning potentsiaalselt algatada mitmesuguseid järelevalvemissioone. Selliseid oleme ajaloos näinud ka varem. Kuigi neil puuduks sisuline põhjendatus, oleksid need tingitud poliitilistest ambitsioonidest. Me ei peaks oma käitumisega ise andma põhjust taolisi aktsioone Eesti vastu algatada ega võimaldada kellelgi Eesti head kuvandit rahvusvaheliselt küsimuse alla seada. Oleks naiivne loota, et keegi sellist ideaalset võimalust kasutamata ei jätaks. Veelgi kahetsusväärsem oleks see olukorras, kus põhjuseks on viidatud ränderaamistiku formaalne heakskiitmata jätmine, aga samas selle sisuline aktsepteerimine. Kui vaadata ränderaamistiku punktis 16 toodud turvalise, korrapärase ja seadusliku rände 23 eesmärki, siis on selge, et olukorras, kus Eesti neid eesmärke täna juba sisuliselt kõiki täidab, puudub alus hirmudel, nagu võiks ränderaamistiku heakskiitmine tuua Eestile kaasa otseseid kohustusi meie senise õiguskorra muutmiseks täna või tulevikus. Samas peaks olema aga ka Eesti huvides, et rahvusvaheliselt tekib läbi rahvusvahelise tava, võimalus nõuda meiega sarnaste tavade aktsepteerimist näiteks riikides, kellest sõltub majandusimmigrantide vahendamise tõkestamine või rändega seotud kuritegevuse vastu meetmete võtmine.

Seotud lood: