Euroopa Liidu tipp-poliitikud võivad ju hukkamõistvaid sõnavõtte teha ja väärtustest rääkida, kuid peeglisse vaadates tuleb piinlikkusega tunnistada, et kolme aasta jooksul, kui täiemahuline sõda on kestnud, pole suudetud ukrainlastele USA-ga võrreldavat abi saata ning oma sõjatööstust tõsiseltvõetavas mahus käivitada.
USA ja Venemaa presidentide telefonivestlus ja soov alustada rahuläbirääkimisi tuli mitte ainult meie riigijuhtidele vaid ka laiemale üldsusele suure ootamatusena. Kõige selle valguses ei tohi me jääda kõrvaltvaatajaks, peame olema valvsad eriti just selles osas, mis puudutab Eesti riiki ja Ida-Euroopat laiemalt. Me ei tohi olla naiivsed ja peame jõuliselt enda huvide eest seisma.
Ma loodan, et sel nädalavahetusel saab välisminister Margus Tsahkna Müncheni julgeolekukonverentsil USA administratsioonilt kinnituse, et Baltimaad on ka edaspidi vähemalt samaväärselt NATO ja tema liitlaste poolt kaitstud ning meil ei ole põhjust julgeolekuolukorra pärast ärevustaset tõsta.
Pean seda äärmiselt oluliseks, sest kui enesekeskne USA ärimees ja endine KGB ohvitser hakkavad diili tegema ning rahusõnumit levitama, siis võib see endas sisaldada riukalikke detaile, mis võivad ohtu seada Eesti riigi suveräänsuse.
Ukraina on sunnitud territooriumi loovutama
Donald Trump lubas talleomase bravuurikusega lõpetada sõja 24 tunniga. See eesmärk ei täitunud, aga kui ta suudab nähtavas tulevikus suurtükid vaigistada, võib ta enda üle uhke olla küll. Kõik märgid näitavad, et Ukraina peab kahjuks lisaks Krimmi poolsaarele loovutama ka territooriumi riigi idaosas. Pole lihtsalt reaalne, et Putin kergitab kaabut ja viib oma väed Ukraina piiridest välja.
Karm reaalsus ongi paraku see, et Ukraina saatus on USA ja Venemaa riigijuhtide otsustada. Euroopa Liidu tipp-poliitikud võivad ju hukkamõistvaid sõnavõtte teha ja väärtustest rääkida, kuid peeglisse vaadates tuleb piinlikkusega tunnistada, et kolme aasta jooksul, kui täiemahuline sõda on kestnud, pole suudetud ukrainlastele USA-ga võrreldavat abi saata ning oma sõjatööstust tõsiseltvõetavas mahus käivitada.
USA kaitseminister, Iraagis, Afganistanis ja USA vangilaagris Guantanamo Bays teeninud Pete Hegseth ütles mõneti üleolevalt, ent tabavalt, et väärtused on olulised, kuid väärtustega ei saa tulistada. Pealegi, mõned Euroopa riigid on jätkuvalt alles sisekaemuse staadiumis, otsides vastust küsimusele, kas sõda ikka käib või mitte.
Koos rahuplaaniga lükatakse ilmselt kaugesse tulevikku ka Ukraina NATO liikmelisuse staatus. See on lihtsalt diili osa. Ja kui Ukrainat pole NATO-s, siis ähmastuvad osaliselt okupeeritud riigi võimalused liituda ka Euroopa Liiduga. Ma ei imestaks, kui Euroopa Liidu roll jääb rahuläbirääkimistel tagasihoidlikuks.
Trump on oma esimeste sõnavõttude ja käikudega näidanud, et lähtub oma tegevuses esmajoones USA huvidest. „Let’s make America great again!“
Trump lubas valimiskampaanias, et seab esikohale USA huvid ja täpselt niimoodi ta ka tegutseb – sadade miljardite dollarite maksumaksjate raha matmine Ukrainas peab jääma minevikku.
Algab USA ja Venemaa koostöö
Enda kontrolli all olevat Rivierat Trump vaevalt Ukrainasse rajada tahab, kuid maapõues peituvatest muldmetallidest on ta huvitatud küll. Pakun, et antud sõjalise abi osaliseks kompenseerimiseks ja tulevikusuhete nimel on Ukraina sunnitud andma jänkide kompaniidele teatud mahus kaevandamisõigused.
Olen enam kui veendunud, et pärast rahu sõlmimist algab väga tihe majanduslik koostöö USA ja Venemaa vahel, millele Trump pärast telefonivestlust Putiniga ka viitas. Miks? Sest mõlemad pooled on sellest huvitatud ja see on neile kasulik. Business as usual.
Eestist vaadates on murekohaks asjaolu, et meie koos Euroopa Liiduga jääme kõiges selles pealtvaatajaks ning algab Putini ja Venemaa riigi legaliseerimise protsess.
Sellised sündmuste arengud tekitavad kahetisi tundeid. Sõja (võimaliku) lõppemise üle on mul kahtlemata hea meel, kuid kas see toimub tingimustel, mis seab esikohale Ukraina huvid ning arvestab Ida-Euroopa riikide seisukohtadega, on mul põhjust kahelda. See on ohtlik tendents, kui me heidame pilgu näiteks Moldovas ja Gruusias toimuvale.
Omaette teema on see, kas Eesti peaks Trumpi vastakaid arvamusi tekitavatele poliitilistele ratsukäikudele kaasa noogutama või jagub meil julgust tuginedes oma väärtustele ka ameeriklasi kritiseerida. Aga see on juba järgmise loo tema.