1919. aastal võitsid sotsiaaldemokraatlikud erakonnad ülekaalukalt eesti rahva esimesed vabad valimised – Asutava Kogu valimised. Esimeseks suuremaks otsuseks sai maareform, mis muutis eestlased peremeheks omal maal ja oli peamiseks põhjuseks, mis tõi mehed vabadussõjas Eesti eest võitlema. Maareform jõustus sotside eestvedamisel ja paljude parempoolsete poliitikute hurjutamisest hoolimata 1919. aasta novembris. Sellele järgnes Eesti esimese põhiseaduse vastuvõtmine, mis sotsiaaldemokraatlikest ideaalidest kantuna andis ühena esimestest Euroopas naistele valimisõiguse ja kaitses muid kodanikuõigusi, mida me tänapäeval elementaarseks peame.

Paljusid toonaseid sotsiaaldemokraatlike ideede eestvedajaid – Gustav Suitsu, Eduard Vildet, Friedebert Tuglast, Anton Hansen Tammsaaret – austab ja armastab eesti rahvas peamiselt kirjanike ja rahvuslike mõtlejatena. Meie sotsiaaldemokraatidena hoiame aga elus nende ideaale Eesti poliitikas, seistes samade väärtuste eest ka täna. Nendeks on sallivus, avatus ja inimese seadmine kõigi otsuste mõõdupuuks. Aga ka julgus seista õigluse eest lootusetutel aegadel, nagu tegi seda August Rei, kui ta juhtis okupatsiooniaastatel Eesti eksiilvalitsust.

Kui vaimuinimesed ei jäänud oma liistude juurde:

GUSTAV SUITS

Sotsiaaldemokraatliku liikumisega tihedalt seotud luuletaja Gustav Suits tegi pöördelisel 1917. aastal esimesena avaliku ettepaneku Eesti oma riigi loomiseks.

1883. aastal sündinud Gustav Suits oli enne esimest maailmasõda Noor-Eesti liikumise üks mõjukamatest juhtidest. Tormilisel 1917. aastal sukeldus ta aga poliitikasse.

Helsingis elanud Suits saabus kodumaale, astus Eesti sotsialistide-revolutsionääride ehk esseeride parteisse ning koostas märgukirja „Eesti Töövabariik“. See ideekavand iseseisvast Eestist esitati 1918. aasta jaanuari alguses Eestis võimu haaranud kommunistide valitsusele ja hiljem ka Venemaa võimumeestele Petrogradis. Nõukogude võim vastas aga Eesti omariikluse ideele terrori kehtestamisega.

Iseseisvuse mõte oli aga pandud liikuma ja Eesti riik sündis demokraatliku vabariigina vähem kui kaks kuud pärast Suitsu töövabariigi idee väljakäimist.  Asutava Kogu valimistel 1919. aasta aprillis saavutasid absoluutse enamuse just vasakpoolsed parteid, kelle koostatud Eesti esimene põhiseadus oli kantud paljuski Suitsu töövabariigi ideaalidest. Gustav Suits töötas aga pärast vabadussõda Tartu Ülikoolis eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna. Ta põgenes 1944. aastal Rootsi, kus suri 1956. aastal.

Gustav Suitsu luuleread on raiutud igaveseks Tallinna Vabaduse väljakul seisvasse vabadussõja võidusambasse. Tema ideest sündinud Eesti riiki hoiavad ja arendavad edasi tänased sotsiaaldemokraadid.

EDURARD VILDE, FRIEDEBERT TUGLAS, ANTON HANSEN TAMMSAARE

Kui 20. sajandi alguses jõudsid vasakpoolsed ideed Eestisse, olid sotsiaaldemokraatliku liikumisega kohe seotud ka mitmed tuntud Eesti kirjanikud.

Eduard Vilde töötas aastatel 1903-1905 vasakpoolseid ideaale kandva ajalehe toimetuses Tartus. 1905. aastal oli Vilde sealsamas Tartus Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühenduse loojate seas. Vilde valiti 1919.a. Eesti Sotsiaaldemokraatlike Tööliste Partei nimekirjas Asutava Kogu, eesti rahva esimene parlament, liikmeks.

Friedebert Tuglas oli 1905. aasta revolutsiooni päevil aktiivne noor poliitik ja kõnemees.  Kirjandusrühmituse Noor-Eesti liikmena toetas ta toona tuliselt vasakpoolseid ideid, eelkõige kodanikeõiguste laiendamist. Astus hiljem ka erakonda.

Noor-Eesti liikumise ja Tartu vasakpoolsete ringkonna kaudu oli sajandi eest sotsiaaldemokraatidega tihedalt seotud ka kirjanik Anton Hansen Tammsaare. Ta kuulus sajandi alguses vasakpoolsesse üliõpilasorganisatsiooni “Ühendus”, mis oli sotsiaaldemokraatide kooskäimiskoht, kuna tol ajal olid vasakpoolsed erakonnad tsaarivõimu poolt keelatud (sälinud on kirjalikud materjalid, et selle üliõpilasorganisatsiooni liikmetelt nõuti, et „maailmavaade pidi vähemalt radikaalsotsialistlik olema“).

Eesti kujuneva kultuurieliidi selge toetus sotsiaaldemokraatiale aitas kaasa vasakpoolsete ideede levikule ühiskonnas. Sotsiaaldemokraatide tugev toetus Eesti demokraatliku vabariigi väljakuulutamisele hoidis aga ära verise kodusõja puhkemise. Lätil ja Soomel toona nii hästi ei läinud.

AUGUST REI

Kolme omaaegse Eesti suure riigimehe Pätsi, Tõnissoni ja Laidoneri kõrval seisab neljandana Eesti sotsiaaldemokraatia suurkuju August Rei – Asutava Kogu esimees, riigivanem ja Eesti riigi järjepidevuse kandja eksiilvalitsuse juhina okupatsiooniaastatel.

1886. aastal sündinud Reist sai 20. sajandi alguses üks sotsiaaldemokraatliku liikumise juhte Eestis. 1917. aastal oli ta Eesti rahvusväeosade loojate seas, hiljem ajutise valitsuse asepeaminister, Asutava Kogu esimees, Riigikogu esimees, riigivanem, välisminister, Tallinna volikogu esimees, suursaadik Moskvas ja Eesti eksiilvalitsuse pikaaegne juht kuni oma surmani 1963. aastal.

Just Rei juhtimisel saavutasid sotsiaaldemokraadid 1919. aasta Asutava Kogu valimistel ülekaaluka võidu. Koos Tööerakonnaga laoti järgneva aasta jooksul vundament Eesti Vabariigile. Selle üheks tähiseks oli maareformiseadus, mille alusel lõppes 95 aastat tagasi Eestis mõisaaeg. Toona vabadussõja rinnetel võidelnud Eesti mehed võitlesid nüüd oma maa, mitte baltisaksa mõisnike maa eest. Nii oli maareformil väga oluline roll meie ajaloos.

Asutav Kogu koostas ka Eesti esimese põhiseaduse, mis jõustus 1920. aastal. See oli tollase maailma üks demokraatlikumaid põhiseadusi. Eesti tagas esimeste seas valimisõiguse naistele ja kultuurautonoomia vähemusrahvustele. Eestist sai parlamentaarne vabariik.

August Rei on maetud Tallinna metsakalmistule. Tema elutöö kestab edasi Eesti Vabariigina ja sotsiaaldemokraatide ideedes.

* Fotod pärinevad Eesti Filmiarhiivist ja Eesti Rahvusarhiivist.