Täna, 9. detsembril, on rahvusvaheline korruptsioonivastane päev, mis on pühendatud eelkõige korruptsioonialase teadlikkuse suurendamisele. 

Üsna hiljuti küsiti mu käest, mida ma arvan – kas Tartu linnas on korruptsiooni või mitte? Vesteldes selgus, et küsijal mõlguvad meeles nii korduvalt avalikku tähelepanu saanud korruptsioonikahtlused linna võimukoridorides, aga ka mitmete süüdistuste sulamine kohtusaalis. Tegelikult ei saa seda lihtsat küsimust puudutada ilma, et esmalt selgitada korruptsiooni olemust ning selle seost läbipaistva juhtimiskorraldusega.

On siis, või mitte?

Ma vastasin „jah“. Nagu vastaks uuringute põhjal keskmine eestlane, mõeldes poliitikale, avalikule sektorile, kohalikele omavalitsustele. Just kohalike omavalitsuste osas nähakse ju isegi avaliku sektoriga seotud inimeste endi arvates enim arenguruumi ka valdkonna täiendavaks reguleerimiseks.

Tegelikult ei saa sellisele küsimusele üldse üheselt jah/ei vastata. Ühest küljest on korruptsioon üks varjatud kuriteo vorme ning selle olemasolu ei saa kunagi välistada. Oma kõige ehedamal kujul on see raskesti tuvastatav või märgatav, jättes endast parimal juhul maha vaid kahtluse. Varjatud asjade puhul saab skeptik seega alati tõdeda, et ju saame kogu ulatusest teada vaid väikese osa. Jäämäe tipu jagu. Optimist saab seejuures aga loota, et inimesed on siiski ilusad ja head ning enamasti väärt meie usaldust. Korruptsiooni ja üldse igasuguse väärkäitumise tegelikku ulatust ei saa kunagi täpselt teada, küll aga hinnata ja jälgida ohumärkide järgi.

Teisest küljest tuleb arvestada korruptsiooni olemusega. See pole ju tont, mida võiks varju järgi jälitada ja siis kavalate võtetega kinni püüda ning jäädavalt vangistada. Oma olemuselt on korruptsiooni näol tegu pettusega (ingl fraud), mis karistusõiguslikult vastab kitsalt piiritletud tunnustele ning inimeste tajus kannab laiemat tähendust hüvede ärakasutamisest isiklikel eesmärkidel üldises mõttes sobimatu väärkäitumiseni. Ehkki praktikas on sobiliku ja sobimatu tegutsemisviisi vahel raske ühest piiri tõmmata, mõtlevad inimesed selle all siiski valdavalt hüvede või kingituste vastuvõtmist andjale sobivate otsuste või tegevuste vastu; avalike ressursside väärkasutamist; enda või lähedaste soosimist jms. Ja olenemata teguviisi ajendist puudutab linnakodanikena meid kõiki, kui ühiseid ressursse kasutatakse valel eesmärgil, mõjukatel kohtadel tegutsevad isikud tõrjuvad isikliku edu säilitamiseks eemale pädevaid inimesi või linna arendamisel ei ole rakendatud parimad lahendusteed või teenusepakkujad.

Korruptsioon ja pettuse kolmnurk

Klassikalises pettuse käsitluses (ingl fraud triangle) on lihtsustatult kolm elementi, et pettus aset saaks leida – võimalus (ingl opportunity), vajadus (ingl motivation) ja õigustus (ingl rationalization). See viimane komponent on puhtalt sisemise eetika küsimus, kusjuures enamasti põhineb ebaeetilise käitumise ratsionaliseerimine seisukohtadel “aga teised ju ka”, “minusugustel on niigi raske”, “ma olen oma hea tööga selle ära teeninud” jne. Kui tegevus puudutab poliitikust ametiisikut, juhtub sagedasti, et avalikuks saanud juhtumi puhul pakuvad õigustamisel tuge ka erakonnakaaslased või veendunud toetajad. Mida sagedamini see sihile viib, seda kaugemale nihutab selline „mõistmine“ ka punase joone, mis eristab sobilikku käitumisviisi sobimatust.

Pettuse kolmnurka vaadates on selge, et ka vajadus on väga isikupõhine, sest erinevaid inimesi võib tegutsema panna erinevad vajadused. Ühele inimesele võib selleks olla vajadus tagada perele piisav toidulaud, kedagi teist aga kannustada uus maja või teatud juhul ka adrenaliin ja kirg proovida süsteemi võimalusi. Nii ongi organisatsiooni võimuses ohjata eelkõige riski, et võimalused pettuseks liiga lihtsalt kasutatavad on Viise pettuseks soodsate võimaluse vähendamiseks on kahtlemata palju: rangetest keeldudest või teatud tegevuste täielikust piiramisest kuni töökorralduslike muudatusteni (nelja silma printsiibi rakendamine; töölõikude jagamine erinevate inimeste vahel; inimeste roteerimine jms). 

Samas on selge, et teatud piirist läheb riskide mahavõtmine tehniliste meetmetega ebamõistlikult keeruliseks ning ennetavate meetmete kõrval on paslik mõelda ka pettuse- ja korruptsioonijuhtumite avastamise ja hilisema käsitlemise võimalustele. Kahtlemata tuleb silmas pidada, et tüüpilise petturi/korruptandi profiil viitab juhtimispositsioonile, mistõttu on organisatsioonis oluline luua sellised sisekontrollimeetmed ning protseduurid pettuseriskide käsitlemiseks, mis võimaldavad sõltumatult käsitleda ka juhtide väärtegusid. Valmidus selleks muidugi ei tähenda, et juhtide eetilistes väärtustes oleks põhjust kahelda. Veelgi enam – juht, kelle eetiline kompass on paigas ning kes oma tegevuses väljendab eeskuju, on tegelikult tihti parem meede, kui mistahes protseduur. Ja ka vastupidi, juhi halb eeskuju tõmbab kaasa ka kogu organisatsiooni. Kala mädaneb peast, nagu öeldakse.

Läbipaistvusega valgustkartva vastu

Kõik valgustkartvad asjad tunnevad end hästi sogases vees ja ebamäärastes oludes. Samamoodi on korruptsiooniga. Kuigi nii ennetavate kui avastavate meetmete puhul võib tunduda paslik toimida asutusesiseseid meetmeid rakendades, võimaldab avatus ja protsesside läbipaistvus palju enamat.

Läbipaistvus kui hea ühingujuhtimise üks aluspõhimõtteid mitte ainult ei anna kindlust, et asju aetakse parimal moel, vaid võimaldab ebakõlasid märgata ka laiemal ringil inimestel. Olgugi ka Tartu linnavalitsuses sisekontrolli osakond, kes kriitilise pilguga linna asutuste tegevust jälgib, märkab linnas toimuvat hoopis teise nurga alt ka asutuse töötaja, klient, lasteaia lapsevanem või lepingupartner. 

Kus tegijaid, seal nägijaid

Sertifitseeritud Pettuseuurijate Ühingu (Association of Certified Fraud Examiners) iga-aastasest ülemaailmsest pettuseuuringust selgub, et ka 2020. aastal on pettuse tuvastamise viiside hulgas esimesel kohal vihjed, näiteks töötajatelt, klientidelt, anonüümsetelt allikatelt. Alles seejärel on abi siseaudititest ja juhukontrollidest. Eestis on kaalukauss võrreldes globaalsete trendidega vastupidi, sest pettusejuhtumite avastamisel on abi olnud eelkõige sisekontrollimeetmetest ja siseaudititest, ning vihjed mängivad neist väiksemat rolli. Eks peegeldub selles Eesti sarnasus teiste Ida-Euroopa riikide kultuuriga, sest meilgi on suurimaks takistuseks väärkäitumisest teavitamisel just lojaalsust tööandja ja kolleegide suhtes. 

On näha, et neis hoiakutes on puhumas uusi tuuli, millele annab loodetavasti jõudu juurde ka nii-öelda EL vihjeandjate kaitse direktiiv, mis kohustab 2021. aasta detsembris ka avaliku sektori asutusi sisse seadma protseduurid väärkäitumisest teavitamiseks, nende käsitlemiseks ning teavitajate kaitseks. Nii on peagi ka Tartu linnas oodata selgemaid juhiseid, kuidas saab tagasilööke kartmata oma kahtlustest teada anda iga inimene, kes märkab olukordi, mis ei pruugi olla korrektsed ja õiguspärased.

Mis saab Tartust?

Linnakodanikuna olen ma kahtlemata Tartu linna fänn ja kogen sagedasti võimalust tunda uhkust. Kutselise siseaudiitori ja läbipaistava juhtimiskultuuri hindajana loodan aga, et tuleviku Tartus on senisest enam konstruktiivset kriitikat ja huvi linnajuhtide ning asutuste tegevuse vastu. Seda nii kodanike tasandilt kaasa rääkides kui läbimõeldud sisemise järelevalvesüsteemi kaasabil, mille lahutamatuks osaks peaks saama nii tegus revisjonikomisjon kui sellega tihedas koostöös toimiv siseaudiitorite meeskond.  

Tartu linnas on linnasekretäri alluvuses asjatundlik ja kogenud sisekontrolli üksus ning see annab head eeldused, et tööprotsessid on pidevas muutumises paremuse suunal, kuid ei taga terviklikku järelevalvesüsteemi. Sõltumatu ja funktsionaalselt volikogule alluv siseauditi funktsioon, mis pole pelgalt linnavalitsuse käepikendus, annaks mulle ka linnakodanikuna kindlama tunde, et lisaks asutuste tegevusele saavad riskipõhiselt käsitletud ka valitsemise riskid ning strateegiline juhtimine tervikuna. Sest ka üksikisikute eetilistest hoiakutest sõltuvad korruptsiooniriskid on ju pidevas muutumises, nii nagu muutuvad protseduurid või vahetuvad inimesed erinevatel positsioonidel.

Elsa Leiten on avaliku sektori siseaudiitor, CGAP

_________

1. https://www.korruptsioon.ee/sites/www.korruptsioon.ee/files/elfinder/dokumendid/ernstyoung.pettuseriskide_uuring_eestis_2018.pdf

2. https://home.kpmg/xx/en/home/insights/2016/05/global-profiles-of-the-fraudster.html

3. https://acfepublic.s3-us-west-2.amazonaws.com/2020-Report-to-the-Nations.pdf

4. https://www.korruptsioon.ee/sites/www.korruptsioon.ee/files/elfinder/dokumendid/ernstyoung.pettuseriskide_uuring_eestis_2018.pdf