Naiste ruumi võib vaadata pidupäeva võtmes: veebis ja kauplustes suunatakse ostma kinke naistepäeva tähistamiseks, kingitakse lilli ja süüakse torti, vahel peetakse kõnetki. Aga argipäevaruum on veidi teistsugune ega pruugi olla sugugi nii tähelepanelik.
Arhitektina meeldib mulle vaadata linnaruumi, sest füüsiline keskkond mõjutab käitumist, mõtteid ja tundeid, ning vastupidi: meie suhtumine ja ühiskondlikud tõekspidamised väljenduvad ümbritsevas ruumis. Vähem tähtis pole ka küsimus, kes loob ruumi ja kelle jaoks – kellele antakse hääleõigus.
Ajalugu
Kõigepealt tasub meenutada, miks üldse rahvusvaheline naistepäev tekkis. Selle juured ulatuvad 20. sajandi algusesse, kui naised hakkasid võitlema oma õiguste, paremate töötingimuste ja valimisõiguse eest. Saavutatud on palju – nii ei pea me rääkima naiste valimisõigusest, see on loomulik. Eesti (Vene keisririigi koosseisus) oli maailmas varajaste seas, siin võitlesid naised endale valimisõiguse välja 1917. aastal. Samal aastal said naised õiguse astuda üliõpilasteks Tartu ülikoolis (vabakuulajatena lubati nad auditooriumisse 1905).
Seega on rahvusvahelise naistepäeva eesmärk olnud soolise võrdsuse rambivalgusesse toomine: mineviku saavutuste tähistamine, oleviku hindamine ja tuleviku paremaks sättimine.
Linnaplaneerimist on ajalooliselt juhtinud valdavalt mehed, mistõttu linna avalik ruum vastab sageli pigem meeste töö- ja liikumismustritele. Alles eelmisel sajandivahetusel muutus naiste osalus nähtavamaks ja 1960ndatel tõusis rahvusvaheliseks superstaariks Jane Jacobs.
Revolutsioonilised märksõnad, mille ta algatas, on praeguseks juba peaaegu normiks saanud: kogukonna kaasamine, jalakäijale mõnusad tänavad, pärandi säilitamine, segakasutusega hooned. Muu hulgas tõestas ta ajakirjanikuna, et formaalne haridus ei ole ainus viis mõju saavutamiseks.
Meeste domineeritud modernistlikus arhitektuurimaailmas õnnestus Jacobsil pea peale keerata toonane viis linna planeerida. Rangelt ja matemaatiliselt tsoneeritud piirkondade asemel, kus elamud, töökohad ja teenused asuvad selgelt eri kohtades, tuleb need hoopis lähestikku tuua ja omavahel läbi põimida. Nii saab ruum mitmekesisem, liikumisteed lühemad ja turvalisemad ning inimeste suhtlusruum avaram.
Varem kujundati linnasid selgelt ülevalt alla: ainuvalitseja käsul ehitati linnad praktiliste või mainekujunduslike (võimu näitamise), vahel ka idealistlike kavade järgi. Otsuste tegemiste juurde pääsesid mehed, aristokraadid ja rikkad, seega oli vaatenurk üsna ühetaoline.
Linnaplaneerija hariduse ja eriala tekkimisega kasvas otsustajate ring laiemaks ning naiste lisandumisel anti hääl veel rohkematele tegelikele ruumikasutajatele – lastele, eakatele, lapsevanematele, erivajadustega inimestele, vähemkindlustatutele jne. Jacobs on siin vaid üks näide, traditsioonide murendamisele kaasa aidanud naisi ja planeerijaid lisandus järjest rohkem.
Tänapäev
Linnaplaneerimise teoorias on kasutusel termin feministlik või kaasav linnaplaneerimine. See arvestab võrdselt kõigi inimeste vajadustega, sõltumata nende soost, vanusest või võimetest. Siin on olulised hästi valgustatud tänavad, ohutud jalakäijate alad, kõigile ligipääsetav avalik ruum, kogukondlikud ehk suhtlemist soodustavad ja kuuluvustunnet loovad ruumid, nagu pargid, mängu- ja spordiväljakud, turud, platsid ja skväärid, kättesaadavad lastehoiuvõimalused ja huviringid, mitmeotstarbelised piirkonnad, mis ei tekita töö, kodu ja vabaajategevuste ühildamisel ehk igapäevaelus logistikahädasid.
Feministlik linnaplaneerimine ei tähenda ainult naiste huvide esikohale seadmist, vaid suuremat võrdsust: hinnatud ja arvestatud on igasugused elustiilid ja vajadused, otsustamisel laiem vaatenurk ja kaasatud erinevad kasutajad, andes hääle ka vaiksematele. Mugav ühistransport, turvalisem avalik ruum, pargid ja kogukonnakeskused ei ole kasulikud ainult naistele – need teenivad kõiki. Linnaplaneerimine, mis vähendab ohtusid ja takistusi, on universaalselt kasulik.
Seesugune kaasav linnaplaneerimine, mida saab siduda naisliikumise arenguga, on tänapäeval juba tavapäraseks muutumas. Ka Eesti planeerimisseaduse 2. peatükis sätestatud planeerimise põhimõtted järgivad samu eesmärke: planeering peab olema kasutajle mugav ja turvaline, planeerimine on avalik ja kõigile avatud aruteludega, tasakaalustada tuleb erinevaid huve ja väärtusi.
Avalik ruum
Tihti tundub, et suur osa avalikust ruumist räägib keelt, mis rõhutab efektiivsust, kiirust, enesekindlust, jõudu. Tagaplaanile jäävad vaiksed nurgad vestluseks, pingid puhkamiseks ja koti toetamiseks, taskupargid mängimiseks, jalgsi uitama kutsuvad tänavad, lapsevankri või ratastooliga hõlpsalt ületatavad madalad äärekivid ja kaldteed – pehmem ja mitmekihilisem olemise ruum.
Isegi tänavavalgustus pole lihtsalt elektrilampide rida, vaid turvalisust ja iseseisvust loov tingimus, et naised, lapsed või eakad üldse ruumi kasutaks.
Nii nagu erinevad naiste ja meeste kogemused linnas, lahknevad ka eri vanuses inimeste vajadused. 2018. aastal uurisid antropoloogid viies Eesti linnas noorte kogemusi ja soove. Selgus, et noortel puudub sageli oma koht, kus raha kulutamata sõpradega koos olla, nendega ei arvestata ja neid koheldakse kui huligaane.
Eelmisel aastal valminud Tartu vanemaealiste uuringus toodi murekohtadena välja ohtlik liikluskultuur ehk agressiivselt sõitvad (tõuke)ratturid, liiga lühikesed fooride rohelise tule kestused ja kõnniteede seisukord. Hoolimata ealistest erinevustes hindavad nii noored kui ka eakad ühtmoodi avalikus ruumis iseseisva liikumise ja suhtlemise võimalusi, mille juurde kuuluvad muu hulgas ka avalikud tualetid.
Kuidas on lood naiste nähtavusega laiemalt? Viis aastat tagasi kirjutasin artikli «Kivist naised on nähtamatud», kus märkisin, et liiga vähe on neile eraldatud tähelepanu tänavanimega või lubatud aupaistet monumendiga. Tartus on nimeline tänav kahel naisel (Lydia Koidula ja Anna Haava) ja 36 mehel ning monument on püstitatud kahele naisele (Lydia Koidula ja Miina Härma), aga 26 mehele.
Äsja sai Tartu uue pühendusnime võrra rikkamaks – Riia mäel on nüüd Kindral Põdra plats. Kui võrratu oleks mälestada rohkem võimsaid, vingeid Tartu naisi, sest selliseid loojaid ja teadlasi, algatajaid ja maailmamuutjaid leidub ju küllaga.
Pidu on tore, tähistamist peaks meie ühiskonnas olema rohkem ja rõõmsamal kujul, kuid tore on ka mõelda, kuidas luua võrdse(ma)t ruumi argipäevalgi. Naiste kogemuse esiletõstmine pole pelgalt poliitkorrektne vormitäide, vaid tark planeerimine. Hääleõiguse laiendamine on andnud meile suurema valikuvabaduse ja rohkem võimalusi – linna, kus mõeldakse kõigi peale.