Erinevad arvamused on alati väärtuslikud, ka kriitilised või küsimusi püstitavad. Võtan selliseid märkusi alati tõsiselt ja pean neid headeks õppetundideks, kust edasi minna. Siiski ei tasu maailma üleni mustadesse toonidesse võõbata ega uskuda, et kui üks asi on halvasti, siis on kõik lõplikult halvasti.

Ma ei väida, et Tartus on kõik täiuslik ja valmis, aga tahan rõhutada, et ükski linn ei saa kunagi valmis. Tunnistan, et kitsaskohti on ja me tegeleme linnavalitsuses järjest nende likvideerimisega. Regulaarsed kohtumised planeerijate ja arendajatega näitavad, et meid huvitab teise poole kogemus, me ei barrikadeeri end.

Seega asukoht muudab palju – nii füüsilise ruumi kui tegevuses osaleja vaatenurga mõttes.

Kaitset ehk nõudeid poleks vaja, kui kõik inimesed arvestaks teiste huvidega sama palju kui enda omadega. Head tasakaalu on keeruline leida. Et tagada Eesti rahvale piisavalt metsa ja soid, on tarvis keskkonnaametit. Et vähendada õnnetuste hulka, on tarvis päästeametit. Et säilitada ajalugu, on tarvis muinsuskaitseametit. Et planeerida linna, kus leiduks võimalusi erinevateks tegevusteks, oleks mõnus liikuda ja ruumiväärtusi saaks nautida võimalikult paljud, on tarvis linnavalitsust.

Kes peab kontrollima, riik või omavalitsus? Järjest rohkem on näha, et riigieelarve kärped sunnivad õhemaks hööveldama kõiki valdkondi ja ameteid ning tundub lihtne tõsta kohustused riigilt omavalitsusele. See tõstab töö ja töötajate vajaduse lihtsalt ühest asutusest teise. Kodanikul ei lähe midagi lihtsamaks. Riigiasutused tahavad anda järelevalve kohustusi omavalitsustele, ka uuest ehitusseadusest ei paista lootuskiirt, et asjaajamine võiks minna lihtsamaks.

Bürokraatia puhul tasub meeles pidada, et suur osa nõudeid on kehtestatud ülla eesmärgiga: kaitsta avalikku huvi, aidata muutusi paremini juhtida või luua edukamat riiki. Iseasi, kui palju regulatsioone on tarvis või kui täpseks need minema peavad. Kindel aga on see, et nende vähendamine ei saa toimuda mootorsaemeetodil, nagu mõnes riigis praegu käib. Ametnikke süüdistada on lihtne ja populistlik, aga üldjuhul põhjendamatu, kui vaadata lähemalt ja otsida probleemide juuri.

Milleks meile üldse nõuded, load ja kontrollid? Eraomanik võiks tõesti teada kõige paremini, mida ta vajab, tahab ja saab teha, aga tõsi on ka see, et ehitusega kaasnev mõju ulatub tihti kinnistu piiridest kaugemale. Põhiseaduse paragrahvi 32 esimest lauset teatakse hästi ja tsiteeritakse tihti, aga teine ja kolmas lause kipuvad ununema.

Tuletagem siis meelde: «Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.» Just see üldine ehk avalik huvi ongi põhjus, miks täielikku vabadust ei lubata.

Omavalitsustel on vastutus tagada, et erinevad huvid oleks tasakaalus. Tihti on see päris keeruline, sest soovitakse vastandlikke asju. Naabrid soovivad, et nõuded oleks karmimad, taotleja jällegi, et leebemad või puuduks sootuks. Naabrid soovivad, et miljööd või muinsuskaitseväärtust kaitstaks rangemalt, taotleja jällegi, et ehitada saaks moodsamalt ja vabamalt.

Ehitusvaldkonna aastatepikkune stressiallikas on olnud ehitisregister (EHR). Digiriigile kohaselt on kõik menetlused ja taotlused kolitud e-keskkonda, mis oli suurepärane revolutsioon seniste paberkaustade tassimise järel. Aga edasi on arendused longanud üht, teist või korraga mõlemat jalga. Kui seal midagi ei tööta, on negatiivsed mõjud suured, kohesed ja ajas kuhjuvad.

EHRi eest vastutab kliimaministeerium, aga lube annab välja ja kodanike pahameele pälvib linn. Piinlik on lihtsalt käsi laiutada, aga tihti midagi enamat teha ei saagi. Omavalitsused on neist seisakutest ja riketest häiritud sama palju või enamgi kui kodanikud.