27 aastat parlamendis olnud Eiki Nestor ennustab Eesti Päevalehele antud intervjuus, et enne järgmisi riigikogu valimisi liitub Isamaa EKRE-ga või EKRE Keskerakonnaga.
■ Millega te praegu oma päevi Hiiumaal sisustate?
Tänan küsimast, olen oma eluga päris rahul. Pere, Hiiumaa ja hobide jaoks on rohkem aega. Ei pea näpistama kuskilt. Aga suud ka kinni ei hoia, kui midagi ütelda on. See poleks minu moodi. Ja kohe, kui Hiiumaale tagasi jõuan, tõmban sae käima (intervjuu on antud Tallinnas – toim). Ei maksa ehmatada, päris sae, Husqvarna ikka. Üks üle 20 meetri kõrgune pappel otsustas viimase tormi ajal pikali heita. Annab teist tükk aega nüsida.
■ Riigikogu esimees Henn Põlluaas vahetas oma ametiruumes kaks maali enda ja oma abikaasa taieste vastu. Mida teie sellest arvate?
Need on nii võimsad kunstiteosed, et mina tema asemel viiksin need endale koju.
■ Olite riigikogu esimees viis aastat. On Põlluaas teile vääriline järglane?
Mina pole kunagi pidanud sobilikuks kommenteerida oma järeltulijaid ja eelkäijaid. Hoiaksin hea meelega sellest traditsioonist kinni. Nii mõnigi asi näib mulle imelik, aga see oli selle enamuse valik ja ju siis tuleb sellega leppida.
■ Ometi oli tavapäratu kuulata Põlluaasa riigikogu istungjärgu avakõne kriitikat opositsiooni ja presidendi kohta.
Jah. Maailmas on erinevaid riike ja tavasid. Riigikogu esimehe ja juhatuse olulisim ülesanne on aru saada, et kõigil, meie tingimustes 101 liikmel, on oma valijad. Nende valijate antud hääl kõlab nüüd nende kaudu riigikogus ja neist kõigist tuleb aru saada.
Meie riigikogu kodukord ja tavad on juhatuse liikmete suhtes väga sõbralikud. Mõnel pool ei tohi nad näiteks isegi suures saalis hääletada. Meil on lubatud nii hääletada kui ka olla sel ajal, kui sa riigikogu ei juhata, riigikogu tavaliige. Siiani on kõik kasutanud seda võimalust mingi eelnõu menetluses minna riigikogu kõnepulti ja pidada ekrelik, sotsilik, keskerakondlik või reformierakondlik kõne. Küll aga peab riigikogu esimehe kõne avaistungil lähtuma riigi üldistest huvidest, mitte andma hinnanguid opositsiooni, presidendi või ajakirjanduse kohta. Lühidalt – ta peab olema riigimehelik.
■ Nii EKRE kui ka Keskerakonna liikmed on kritiseerinud, et president on oma sõnavõttudes üle piiri astunud. Kas on?
Mulle teeb isegi natuke nalja teema, mis on millegipärast üles võetud, et opositsioon justkui toidab välismeediat uudistega. See on totaalne lollus. Kes tahes nii räägib, on väga rumal inimene.
Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige. Vähe sellest, me oleme selle EL-i ja NATO piiri peal. Kui keegi tõesti arvab, et mõnel meie liitlasel on ükskõik, mis siin toimub, siis pole ta isegi lihtsameelne, vaid rumal. Võime kindlad olla, et kõik need, kelle peale meie loodame ja kes meie peale loodavad, tunnevad huvi Eestis toimuva vastu.
Minu meelest pole presidendil ainult õigus, vaid ka kohustus öelda, mida ta arvab, mis olukorras riik on ning millised on valukohad. Ega tal eriti palju neid võimalusi ju olegi. Üks on sõnum riigikogule, 24. veebruari kõne Eesti rahvale, uusaastatervitus, millest pidulik pool võtab suurema osa ja kus pole väga palju ruumi midagi pikemalt lahti seletada, ja siis intervjuud, mida president annab.
Ma ei saa aru, miks ta peaks küsimustele vastama kuidagi teistmoodi. Mustvalge näide: kui viisavabaduse reeglid EL-is on ühised, siis lause – kes iganes selle välja ütleb -, et Eesti peaks viisavabaduse üksinda lõpetama, on ebakompetente. Nii saab rääkida inimene, kes seda asja ei tea. Kui presidendilt selle kohta küsitakse, siis ta peabki tõde selgitama. Eks presidendil nii nagu ka minul kui pensioneeruval poliitikul on pool aastat tulnud vastata küsimusele, mis siin Eestis toimub.
■ Aga kas te ei arva, et president saanuks valitsust ametisse kinnitades jätta vähemalt ühe ministri, Marti Kuusiku, ametisse kinnitamata? Sellest, mida Kuusik oli oma abikaasaga väidetavalt korda saatnud, president selleks ajaks ju teadis.
Siin olen ma parlamentaarse demokraatia tõsine pooldaja. Sisuliselt võib kandidaat presidendile meeldida või mitte meeldida, aga põhjus minister kinnitama jätta on tal vaid juhul, kui see tõesti ohustaks Eesti rahvuslikku julgeolekut. Mingi muu ühiskonnas põlgust vääriv tegu jääb nende inimeste südametunnistusele, kes selle kandidaadi esitavad. President on eelmise valitsuse ühe liikme kohta öelnud: kuna julgeolekuohtu ei ole, siis ma nimetan selle inimese (Janek Mäggi – K. A.) ministriks.
■ Enne valimisi ja ka veel siis, kui EKRE sai valitsusse, arutleti paljudes seltskondades, et küll vastutus nad taltuma paneb. Aga EKRE ei ole taltunud.
Mina ei ole kunagi nii arvanud. Valitsusse võeti nad seetõttu, et inimesed hakkasid mõtlema, kas hääletada Keskerakonna või EKRE poolt. EKRE kohtade arv suurenes, kui Keskerakonna hääled läksid EKRE-le.
■ Ehk siiski ka sotside? Kui võrdleme näiteks Kagu-Eesti piirkonna 2015. ja tänavuse aasta riigikogu valimiste tulemusi, siis punane pilt muutus mustaks ehk EKRE seljatas sotsid.
Ei. Eks nad võtnud igalt poolt natukene, aga lõviosa läks kindlasti Keskerakonna arvelt. Ma ei tea, kas neid valijaid, kes mõtlevad, kas hääletada EKRE või sotside poolt, üldse on. Aga neid, kes valivad Keskerakonna või EKRE vahel, on kindlasti. Sellepärast Keskerakond nad valitsusse ka kutsus, et alati on hea hoida konkurenti endaga ühel pool.
EKRE-l tuleb valitsusvastustust kanda, aga paraku võib selle kandmisel juhtuda, et valijad hakkavad küsima, mis on nende valimislubadustest saanud. Kuna nende valimislubadused olid valdavalt ülepakkuvad ning lubati asju, mida reaalses elus ükski valitsus tegema ei hakka, siis selle mõte, et nad nüüd igal nädalal vähemalt korra mingi kära üles võtavad – riigikogus, valitsuse pressikonverentsil või oma raadiojaamas -, ongi kogu aeg oma valijatele meelde tuletada, et nad on olemas. Kui nad seda ei teeks, siis nad häviksid.
■ Ja 3,5 aasta pärast on EKRE-l parlamendis 19 asemel näiteks 26 kohta?
Ei. Olen optimist ja usun eesti rahva selgesse arusaamisse maailma asjadest. EKRE toetus ongi seal, kus ta on, ja suuremaks eriti ei lähe. Tulles aga tagasi teie ühe varasema küsimuse juurde, siis selle kohta, mis puutub EKRE taltumisse, on meil näide Soomest. Seal sai Põlissoomlaste taltunud osa valitsuses olles aru, mis on Soome riigile ja rahvale tegelikult kasulik, ning hakkas seda poliitikat ka ellu viima. Selle peale läks partei pooleks, lärmajad said ikka oma kohad kätte ja taltunud pool on kadunud. Sellist viga, nagu tegid nende Soome mõttekaaslased, ei hakka EKRE kordama.
■ Kas nii kaua poliitikas olnud inimest, nagu teie seda olete, on see valitsus üldse millegagi üllatanud?
Jah, on. Eesti erakonnad on sundinud ministreid tagasi astuma ka väiksemate rikkumiste puhul ja isegi siis, kui pole rikutud mingit seadust, vaid mingi sõnaasetus või väljaütlemine on olnud vale. Selles valitsuses on selgelt näha, et ühtedele on lubatud ühed asjad ja teistele teised. Võin aru saada, miks Keskerakond hoiab EKRE-t enda lähedal, aga seda, miks peaminister ei viinud presidendile paberit rahandusministri ametist vabastamise kohta, ei suuda mulle keegi selgeks teha. Lõppkokkuvõttes poleks EKRE valitsusest kusagile jooksnud.
■ Kas Jürgen Ligi sõnad, et Jevgeni Ossinovski on sisserändaja poeg roosast erakonnast, või Mihhail Korbi tunnistus, et ta ei toeta Eesti NATO-s olekut, kahvatuvad EKRE väljenduse kõrval?
Inimene ütles välja mingi oma mõtte, see läks valesti ja ta lahkus ametikohalt. Siin inimene (Martin Helme – K. A.) selgelt rikub seadust. Seejuures öelda, et ta ei teadnud, et ministril polegi õigust PPA (politsei- ja piirivalveameti – toim) peadirektorit vabastada, vaid see on valitsuse õigus… Mida sa, loll, ronisid sinna valitsusse, kui nii lihtsaid asju endale selgeks teha ei saa?
■ Kas EKRE valitsuses oleku ajal välja käidud mõtted on teid ehmatanud?
Olen kuulanud nende kõnesid riigikogus neli aastat. Kui keegi peale minu oleks seda veel teinud, siis ta ei ehmataks. Muidugi kõige inetum on seejuures natsiideoloogiaga flirtimine. Nad võivad näida piiripealsed, aga kogu see relvadega poseerimine ja Goebbelsi lausete meenutamine… Kui muu maailm vaatab, mis NATO piiririigis toimub, siis just see teeb kõigile enim muret.
■ Kas riigikogu esimehena ei soovinud te kordagi käratada?
Riigikogu esimees kasutab haamrit siis, kui ta midagi hääletusele paneb. Hääletus algab ja lõppeb haamrilöögiga. Võib ju juhtuda, et kuulad EKRE inimese kõnet ja tekib soov kasutada haamrit hoopis teisel moel, aga teha seda ei saa. Kui kõnesid kuulad, ei tohi emotsioone olla. Mul juhtus nelja aasta jooksul ühel korral nii, et ma ei pidanud vastu. Kaks korda turtsatasin, siis ühe lause peale võtsin laualt kõik paberid, tõstsin näo ette ja naersin. See oli lihtsalt nii rumal, mida kõnepuldist öeldi.
■ Peate silmas naistevastase vägivalla tõkestamiseks loodud Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise ajal peetud kõnesid?
Jah. Kui siis kõlab kõnes lause, et kui me selle konventsiooni ratifitseerime, „siis meil hakkavad spordivõistlustel võitma habemega naised, kellel on püksis sotsiaalne konstruktsioon” (sellise lausega esines EKRE fraktsiooni kõnet ette kandes praegune riigikogu esimees Henn Põlluaas – K. A.), on see niivõrd jabur.
■ Ütlete, et mõistate, miks peaminister Jüri Ratas kaasas koalitsiooni EKRE. Aga kas teil pole olnud piinlik kuulata Ratast EKRE sõnade pärast vabandust palumas?
Muidugi on piinlik. Viimasel ajal olen pannud tähele, et kui ta seda teeb, siis ta naeratab. Aga siin on ta ju iseenda pantvang. Mis tal valida on? Kui ta selle tee võttis, siis see valitsusliit käib sellel teel lõpuni. EKRE ja Isamaa ei lähe kunagi sellest valitsusest ära, sest neil pole kusagile minna.
Kui ta nüüd aga ise arvab, et ka Keskerakonnal pole kusagile minna, siis eks me näe, millal ta oma erakond selle valitsusliidu lõppenuks loeb. Ta ise võib ju selle juures vabandada ja naeratada või asja naljaks pöörata, aga Keskerakond ei pruugi seda nii kaua taluda. Mida lähemale järgmised valimised tulevad, seda nõudlikumaks Keskerakond ise peaministri vastu muutub.
■ 2021. aastal valitakse presidenti. Jaak Allik (SDE liige – toim) on viidanud võimalusele, et luuakse suur koalitsioon, kuhu kuuluksid Keskerakond, Reformierakond ja sotsid ning kes valiksid presidendi ära.
Ma ei välista sellist koalitsiooni, aga pigem tekivad seal Keskerakonnal ja Reformierakonnal praktilised küsimused, miks neil nii suurt enamust vaja on. Selline koalitsioon tekiks suurema ühiskondliku kriisi alusel. Nii et presidendi valimiste puhul ei ole selline kooslus sellise valitsusliidu tekkimiseks suur motivaator. Kuigi ma ei välista, et need kolm erakonda võiksid presidendi valimistel ühise kandidaadi leida. Aga see ei pruugi tähendada praeguse valitsuse lõppemist.
■ Miks siis võiks see suur koalitsioon teie hinnangul tekkida?
Pigem juhtub see siis, kui praeguse koalitsiooni sõnavara jääb Eesti riigile sama kahjulikuks ja kui nende teod muus poliitikas keeravad elu nii tuksi, et midagi muud üle ei jää.
Aga julgen ka ühe oletuse välja pakkuda. Enne riigikogu järgmisi valimisi juhtub üks kahest: Isamaa liitub EKRE-ga või EKRE Keskerakonnaga.
■ Kuhu sotsid liiguvad? Erakond on viimasel ajal olnud väga vaikne.
Pool aastat pärast parlamendivalimisi ei dramatiseeriks ma seda vaikelu ja reitinguid üle. Pigem on mul laiem mure opositsiooni pärast. Reformierakonna populaarsus suureneb praegu selgelt tänu valitsuse ebapopulaarsusele, Reformierakonda peetakse ainsaks alternatiiviks. Ja võrreldes meiega nemad ka eriti rohkem sõna ei võta ega välja paista.
Usun, et nüüd, kui suvi on läbi ja parlamendis algavad tõsised debatid – esmalt riigieelarve, siis kokkukeedetud supp teise sambaga-, on opositsioonil koht end selgelt näidata ja selle valitsusega vastanduda. Iseküsimus [on], kui palju oleks võinud juba suvel valju häält teha. Ehk võinuks rohkem.
Kuigi, mis puudutab teist pensionisammast, siis mina valitsuse plaani kritiseerisin. Aga opositsioon jääb opositsiooniks. Opositsiooni mõlemale juhile tuleks eesootavate keerukate küsimuste arutelul kasuks särasilmsus. Olge ägedamad. Kui neid küsimusi ühiskonnas selgeks ei vaielda, on asi halb.
Aga sotsidele on aja jooksul tehtud ka teisi „huvitavaid” etteheiteid. Kui me eelmises riigikogus vastandusime selgelt EKRE retoorikale, siis heideti ette, justkui me loodame sellest lõigata poliitilist kasu. Vaadake, head inimesed, poliitikat ei saa teha ainult nii, [et mõelda,] mis on kasulik. Kui poliitikat teeksid inimesed, kes mõtlevad ainult kasule, siis kuuluksid kõik Keskerakonda. Sotsina on mul aga kaks põhjust selliselt vastanduda.
Esiteks erakondlik. Kui meie, sotsid, ei vastanduks sellisele ellusuhtumisele, mis ülbitseb vähemustega, solvab neid, võtab ette terveid ühiskonnagruppe, siis ma ei saaks aru, miks me erakonnana üldse koos käime. Ja puhtisiklik põhjus on mul ka. Ma tahan oma lastele ja lastelastele silma ka vaadata ning oma naisega rääkida. Nemad poleks kunagi aru saanud sellest, mida nende 27 aastat poliitikas olnud isa on enne teinud, mismoodi ta mõtleb ja kuidas ta nüüd käitub. Kas ma oleksin pidanud vait olema? No way!
Tol ajal ei saanud ma oma töö tõttu (riigikogu esimees – K. A.) öelda nii palju, kui ma oleksin tahtnud. Aga ma poleks mõistnud, kui meie, sotsid, poleks vastandunud sellisele inimvihkajalikule ja Eesti huve maha müüvale poliitikale.
■ Millist lahingut ennustate teise pensionisamba üle?
Lahing tuleb tuline ja tõsine. Meie saadikud esitasid kahele ministrile võimalike tagajärgede kohta kirjalikud küsimused. Nüüd on septembri lõpp.
Mõlemad ministrid – sotsiaalminister Tanel Kiik ja rahandusminister Martin Helme – teatasid, et neil pole mitte midagi. Nad ei tea. Kardan, et nad pole sellega tegelenud. Aga meie saadikute küsimused olid väga lihtsad: kui praegu peab toimetulekutoetust saama 4% vanaduspensionäre, siis kui suur on nende osakaal pärast seda reformi?
Minu meelest huvitab koalitsiooni praegu ainult see, mitu protsenti inimesi võtaks teisest sambast raha välja, sest siis poleks riigil vaja seda 4% riigieelarvest maksta. Heal juhul mõtleb valitsus järgmisele või ülejärgmisele aastale. See on aga Eesti poliitika suurim õnnetus, et valdavalt mõeldakse ette vaid neli aastat ja siis on kõik. Kui keegi tahaks tõesti vaadata eeskujulikult koostatud eelnõusid koos pikkade analüüside ja seletustega, siis tuleks üles otsida kõik alates 2000. aastast valitsusest riigikokku läinud eelnõud pensionide kohta. Äärmiselt põhimõtteline, tõsine ja võimas lugemismaterjal.
Praegu on kõik ju väga lihtne. Kui meil on 15-65-aastaseid inimesi veidi üle kolme korra rohkem kui üle 65-aastaseid, siis kümne aasta pärast on see arv 2,7 ja 20 aasta pärast kaks. Teisisõnu, praegu on neid inimesi, kelle palgast pension tuleb, kolm korda rohkem. 20 aasta pärast on neid vaid kaks korda rohkem. See ei ole selle muudatuse autorite jaoks üleüldse mingisugune näitaja, see ei huvita neid.
Ja teine, majanduse mõttes totaalne puusse panek on usk, et kõik need kümned aastad Eestis palgad aina tõusevad. Oh.