Tere hommikust, minu armas Eesti! Palju õnne Sulle iseseisvaks riigiks saamise sajandal aastapäeval! Ja palju õnne soovivad Sulle ka need tuhanded inimesed, kes on tulnud siia Toompeale Sinu auks lippu heiskama, ja need, kes elavad tänasele ühisele hommikule kaasa oma kodus, ning kes täna lihtsalt rohkem Sinu peale mõtlevad.

Kallis Eesti! Sa oled meie jaoks midagi suurt ja seletamatut. Sa oled midagi niivõrd loomulikku ja omast, mida mõistuse abil lahti rääkida ei saagi.

Aga tunnetest tahaksin ma rääkida küll.

Eesti! Sa oled kui austus ema ja isa vastu, kes on meid hoidnud ja kasvatanud. Sa oled silmapilkne soov kaitsta oma kaasat, lapsi  ja lapselapsi siis, kui neid ähvardab oht. Sa oled suur ja pühalik saladus, mida me hoidsime põues ja salajas vaenlase eest. Sa oled laul, mida me laulame ja tants, mida tantsime. Sa oled aabits ja rehkendus. Oled meri ja kadakad, sood ja rabad, jaanipäev ja jõulud.

Ent Sa oled ka suur soov, et Sul ei läheks mitte ainult paremini, vaid et Sul läheks kõige paremini. Ja neid tundeid Sinu vastu on meil rohkem, kui keegi oskaks kokku lugeda.

Austatud Eestimaa Päästekomitee ja Maapäeva liikmed, kes te pühendusite sada aastat tagasi Eesti Vabariigi loomisele. Ma olen kohustatud teile aru andma sellest, et Eesti iseseisvus on täna kaitstud paremini kui kunagi varem sest meil on sõbrad ja liitlased. Meie inimeste sissetulekud pole mitte kunagi olnud nii kõrgel tasemel kui praegu. Seejuures on meie seas ka inimesi, kellel on muresid rohkem kui nad kanda jõuavad, ja neid tuleb rohkem aidata.

Me oleme vabad siit minema ja siia tulema, ütlema ja arvama. Eesti on osa avatud maailmast, sest ilma selleta meil pole õhku, mida hingata. Ka selles avatud maailmas jääb Eesti meile ainsaks kohaks, kus saame korraga mõelda ja rääkida samas keeles tundes end vaba ja väärikana.

Teie loodud iseseisvusmanifest kõigile Eestimaa rahvastele elab. Ja nii on ja nii jääb, sest teisiti me ei saa. Olgu täna meie kõigi rõõmupäev, kes me Eesti Vabariiki armastame ja austame.