Äärmuslused demokraatlikus poliitikas tegutsevad sama instruktsiooni järgi. Ei pane imestama, miks EKRE meie põhiseadust millekski ei pea.
Tõe huvides alustuseks niipalju, et ei ole see mitte esimene kord, kus arupärimiste ja eelnõude esitamise eesmärgiks on tööaja venitamine riigikogus. Uus on aga see, miks seda tehakse. Eelnõude ja arupärimiste esitamise õigus on aga püha – põhiseadusega riigikogu liikmele antud õigus. Ja ärgem unustagem, et see õigus on sama püha ka vabariigi valitsuse jaoks.
Küsimus kobarast on vaieldav
Erinevalt riigikogu liikmest ei saa vabariigi valitsus esitada rahvasaadikutele arupärimisi. Näiteks küsimusega – aga miks te nii teete? Kobarseadustega on kahjuks nii, et seda mõistet kasutab avalik ruum kaunis meelevaldselt. Kui näiteks esitatakse mingi uus seadus, mille vastuvõtmine eeldab muudatusi juba kehtivates seadustes, siis ei ole tegu kobaraga. See on igat pidi korrektne ja nii peabki olema.
Küsimus kobarast on aga vaieldav, kui mitme seaduse muudatused on seotud ühe ja sama eesmärgiga riigis mingi muutus teha. Esitaja meelest on kõik õige, vastase meelest aga kobar ja sellel teemal võibki jääda vaidlema. Seejuures tulemusteta.
Antud juhul on valitsuse eesmärgiks riigi tulud ja kulud viia paremasse tasakaalu – nii saan mina aru. Seejuures soovib valitsus jõuda parema tasakaaluni alates järgmisest aastast. Teades seejuures, et meie seaduses on ka paragrahv, mis ütleb, et maksumuudatused saavad reeglina kehtima hakata kuus kuud peale nende heakskiitmist riigikogu poolt. Sellest reeglist võib mõjuvatel põhjustel kõrvale kalduda. Ehk kui riigikogu muudaks maksuseadusi lühema jõustumise ajaga, saab seda kohtus vaidlustada. Nii saaksime alles hiljem teada, kas parem tasakaal tulude ja kulude vahel on mõjuv põhjus või mitte – ehk siis, kui kohus on oma otsuse teinud. Ja seda ebamäärasust püüab valitsus vältida. Järgnev ei ole tuha pähe raputamine, vaid ma tõesti arvan nii.
Mina erinevatest maksuseadustest kobarat ei teeks. Ja seda kahel põhjusel. Esiteks praktilisel, sest kui neid on näiteks neli, siis arutelu käigus võib mõnega neist asi toppama jääda ja siis jäävad ka ülejäänud kolm loodetud ajal vastu võtmata. Teine põhjus on poliitiline, sest sellise kobara tegemine annab alati võimaluse vastasrinnal kärada ja fooni luua. Nagu nüüd ongi loodud ja kuidas veel!
Midagi pole veel usaldusega seotud
Heatahtlikult panen selle valitsuse väheste kogemuste kapsaaeda, sest teisel teemal on tehtud veelgi suurem aps. Mõistlik oleks olnud kokku leppida, et sõnaühendit „usaldusega sidumine“ ei tohi ega saa varem kasutada, kui valitsus ongi midagi usaldusega sidunud. Tegelikult pole ju tänaseks midagi veel usaldusega seotud! Ja usaldusega saab siduda ainult neid eelnõusid, mis on riigikogu menetluses.
Kuidas on siis nüüd nii juhtunud, et avalikus ruumis on juba usaldusega seotud ja teerulliks nimetatud eelnõu, mida riigikogus veel pole? Soovides edu ütlen, et kõige paremad õppetunnid saab alati oma vigadest. Kui nüüd varasemad opositsiooni katsed takistada riigikogu tööd on alati olnud seotud mingi eelnõuga, siis nüüd oleme tõesti jõudnud uuele tasemele.
Opositsioon ei luba valitsusel kasutada põhiseaduslikku õigust
Nende rohkearvuliste algatustega püüab vastasrind takistada valitsusel esitada eelnõud riigikogule. Ehk, kui eelnõude esitamise õigus põhiseaduses on must-valgelt valitsusel olemas, siis opositsioon ei luba valitsusel kasutada oma põhiseaduslikku õigust ettepanekut seaduste muutmiseks teha! Ja see on minu jaoks võrdne ükskõik, kellele põhiseadusega antud õiguse takistamisega.
Tähelepanelik poliitikahuviline on kindlasti märganud, et äärmuslused demokraatlikus poliitikas tegutsevad terves maailmas ühe ja sama instruktsiooni järgi. Märksõnadeks võltsitud valimistulemused, süvariik, kallutatud meedia ja kogu see muu ajuvaba ettekuulutus. Ja kui muidu globaliseerunud maailm on patt, siis sama globaliseerunud äärmuslus neid ei sega.
Seega ei peaks me imestama, miks EKRE meie põhiseadust millekski ei pea – sest nii on neil juhendis kirjas. Küll aga tekib küsimus Keskerakonna ja Isamaa puhul. Vaatamata rohketele eriarvamustele olen olnud veendunud, et nende kahe erakonna arvamus Eesti riigist on oluliselt teistsugune. Soovin mitte eksida. Või oli siis kolme erakonna ühine valitsemiskogemus hoopis edukas ? Nojah, torti sai ju seal ka.