Olen ilmselt sadu kordi püüdnud lahti rääkida, miks Eestis valitakse presidenti nii, nagu teda just valitakse. Kui presidendi valimistest kaamerate ees rääkida, lõigatakse see jupp välja. Kui lehes kirjutada, tehakse lühemaks ja vähem arusaadavaks. Öeldakse, et liiga keeruline. Katsetan nüüd Hiiu Lehes uuesti. Ühtpidi lootes, et toimetus mu peale halastab. Aga teine põhjus on veel. Vaatluste alusel olen kindlaks teinud, et hiidlane on ühe tunni ja viieteist minuti jagu tarmukam kui keskmine eestlane ja saab paremini aru. Kus kohast see tund ja viisteist tuleb, on Hiiumaaga seotud inimesele selge. Mandri inimesele ilmselt mitte, kirjutab sotsiaaldemokraatide volikogu esimees Eiki Nestor Hiiu Lehes.

Kõik saab alguse tegelikult nendest tublidest meestest, kes nüüd rohkem kui sada aastat tagasi meie iseseisvusmanifesti kokku panid. Selle loogika alusel on Eesti selline vabariik, kus kõige olulisem otsustamise koht on rahva poolt otse valitud Riigikogu. Seejuures algusaastatel presidenti kui sellist meil polnudki. Ei peetud vajalikuks. Riigipea kohustused olid jagatud Riigikogu esimehe ja peaministri vahel. Konstantin Päts valiti presidendi ametikohale alles aastal 1938.

Ka meie täna kehtiva põhiseaduse loojad lähtusid esivanemate tarkusest. Presidendi ametikoht küll loodi, aga hoopis teistmoodi õiguste ja kohustustega kui näiteks Prantsusmaa, USA vôi siis Venemaa presidendil. Eesti president on riigipea, põhiseaduse kaitsja ja võimude tasakaalustaja. Mitte võim ise.

Eesti president ei saa jätta välja kuulutamata seadust, mis talle endale ei meeldi. Aga ta ei tohi välja kuulutada seadust, mis tema arvates ei vasta põhiseadusele. Kui siinkohal president ja Riigikogu enamus on erineval arvamusel, langetab Eestis otsuse Riigikohus. Ministri võib ta jätta ametisse nimetamata ainult siis, kui sellega kaasneks oht Eesti julgeolekule. Kui see tegelane on millegi rumalusega hakkama saanud, siis võib ametivande ajal saalist protesti märgiks lahkuda. Ehk oma suhtumist saab ta ikka näidata, sest ka presidendil on oma arvamus. Aga võimu vallandada ministrit tal pole. See võim on rahva poolt otse valitud Riigikogul. Lühidalt – kohusetundlik president ei saagi iga Riigikogu või valitsuse otsuse peale plaksutada ega isegi noogutada. Küll on aga tema võimalused piiratud, sest teda pole otse valitud.

Mõelgem end nüüd olukorda, kus tänaste volitustega president valitakse otsevalimistel. Kes võidab? Ikka see, kes rohkem lubab. Ja siis tuleb välja, et ta ise neid lubadusi täita ei saagi. Ja süüdi on rumal Riigikogu ja halb valitsus, kes siis muu.
Demokraatias peab võim olema selle suuruse käes, keda rahvas otse valib. Kui neid otse valitud suuruseid on kaks, on suur oht, et nad lähevad omavahel kaklema. Miks meil seda vaja on?

Nüüd need tegelased, kes ka Eestis otse valitud presidendist räägivad, panevad mulle pahaks, et ma justkui ei usaldaks rahva arvamust. Targas keeles on see populism, lihtsas keeles plära. Igati usaldusväärne rahva arvamus selgub ka Riigikogu valimistel. Otsevalimiste pooldajad ei soovi mitte ainult otse valitud presidenti, vaid ka suurema võimuga presidenti.

Nõuka ajal sündinud inimesena ei meeldi mulle Suur Juht, kes kõike otsustab. Kelle ees kõik koogutavad ja kaagutavad. Tõenäosus, et üks inimene paneb oma otsusega puusse, on kordades suurem, et seda teeb sada ja üks inimest. Ja on tore, et need sada ja üks Riigikogu liiget seejuures arutavad, vaidlevad, oma otsuseid põhjendama peavad ja hääletavad. See ongi demokraatia.
Suur Juht ei aruta midagi, hääletustulemus on kogu aeg üks poolt ja null vastu. Meile öeldakse, kuidas elada. See ei ole enam vaba Eesti riik, mis kunagi loodi. Ja kui presidenti tagasi ei valita, siis ütleb kindlasti, et tehti sohki.

Järgmisel aastal tuleb aga valida president kehtiva põhiseaduse kohaselt. Suurt Juhti valida ei saa, kuidas see ka mõnele ei meeldi, aga nii see on. Tuleb leida tasakaalu hoidev riigipea, kes põhiseadusest lähtuks ja valijatele arusaadav oleks. Seejuures oma enda nägu kaotamata. Et Riigikogus valituks saada, peab see kandidaat saama 2/3 häältest. See eeldab erakondade valmisolekut teha siinkohal koostööd. Viimaste valimiste õpetus on, et seda koostööd võiks alustada kohe ja mitte siis, kui enam mitte midagi muud üle ei jää.

Küsimus ei ole ainult selles, et Riigikogu ja valijameeste kogu jäid eelmine kord häbisse. Meie tänasel väga tragil presidendil on olnud seetõttu keerulisem ka oma ametit pidada.

Lõpetuseks ja otse siit kadakate vahelt soovitused, kuidas ühist kandidaati leida:
– kutsuda ühise kandidaadi otsingutele kõik erakonnad, kes Riigikogus esindatud (kui keegi loobub, siis loobub, ega sundida ei saa)
– leppida kõigepealt kokku moodus, kuidas kandidaat või kandidaadid leida
– alles seejärel jõuda nimedeni, kes need kandidaadid on.

Arvamuslugu ilmus 23. detsembri 2020 Hiiu Lehes.