Uue õppeaasta alguseni on mõni nädal, kuid endiselt puudub selgus, mismoodi koolid tööle hakkavad, küsib sotsiaaldemokraat Eduard Odinets Eesti Päevalehes.
Ei koolipidajad, -juhid, õpetajad ega lastevanemad tea veel, millistel tingimustel tohib koolid avada ja millistel suletuks jätta, millised klassid peavad koju jääma ja millised kooli tulla, kas vaktsineeritus loeb või mitte – seda nii õpetajate kui õpilaste puhul.
Küsimusi on väga palju. Vastuseid ei ole. Kuulda on ainult haridusministri lubadusi, et valitsus arutab, kõige peale mõeldakse, otsused tulevad ja nii edasi. Need otsused pidanuks tulema juba kevadel. Kasvõi seetõttu, et koolihoone ventilatsiooni ei tee paari päevaga korda, et vaktsiinikuur ei ole kahe- ega seitsmepäevane, vaid mitmenädalane, aga neid nädalaid on nüüdseks väheks jäänud. Kiireks läheb, austatud haridusminister! Väga kiireks!
Kehitavad õlgu
Noorte vaktsineerimise tempo on ülimadal. Nii mõnigi artikkel on kirjeldanud, kuidas koolijuhid vaktsineerimise nimel pingutavad: nad nõuavad, pressivad välja, korraldavad ja üritavad kõigest väest õppeaastat päästa, aga ministeeriumist kostub ainult lubadusi koostada noorte vaktsineerimisplaan.
Suurtes linnades on laste ja noorte kaitsesüstimine olnud oluliselt edukam kui maapiirkondades, mis on seotud üldise vaktsineerimise korraldamisega. Kuid mis saab uuel õppeaastal nendest maakoolidest, kus enamik lapsi on vaktsineerimata või jõudnud saada ainult esimese doosi?
Teoreetiliselt on nii, et kui need lubatakse avada, siis suurema haigestumise ja haiguse leviku tõttu tuleb paratamatult minna üle distantsõppele. Samal ajal naudivad vaktsineeritud pealinlased kontaktõppe rõõme. Selline olukord viib haridusliku ebavõrdsuse süvenemisele maa ja linna teljel ning väljendub ilmselt mitte kohe, vaid mõne aasta pärast, kui hariduslikud lüngad annavad õppetulemustes tunda.
Segased lood on ka õpetajatega. Kas vaktsineeritud laste juurde tohib lubada vaktsineerimata õpetajaid, kui palju pedagooge on vaktsineeritud, kas koolides hakatakse täiskasvanuid massiliselt testima ja kes selle eest maksab? Taas hulk küsimusi, millele vastuseid ei tule ministeeriumist ega valitsusest. Samuti puudub ülevaade vaktsineeritud õpetajatest.
Raha ventilatsioonituulde
Minister tunnistab piinlikkusega, et kolmandikus koolides ei vasta ventilatsioon nõuetele. Tõsi, riik on omavalitsustele eraldanud raha, aga kas seda on alati kasutatud ventilatsiooni kordategemiseks? Kaugeltki mitte igal pool. Koroona kolmanda laine tingimustes ei ole puuduliku õhuvahetusega ruumides õppimine ja töötamine turvaline. Jääb arusaamatuks, miks riik raha jagades ei nõudnud, et see läheks ilmtingimata ventilatsiooni tarvis.
Enamik inimesi mõistab, et kolmas aasta distantsõpet mõjuks meie haridussüsteemile laastavalt. Kogemusi peaks olema piisavalt, et vajalike otsustega mitte venitada. Ministeeriumi käsutuses on piisavalt statistikat nii vaimse tervise kui õpiedukuse ja õpilünkade kohta, et mõelda uue õppeaasta korraldus piisava varuga läbi. Keegi ei taha augusti lõppu üllatusi ega läbimõtlemata otsuseid.
Kevadel mängiti viimase hetkeni mõttega, kas eksamid on vabatahtlikud või kohustuslikud. Riigikogu pidi siis töötama ennaktempos, et vajalikud seadusemuudatused vastu võtta.