Haridus- ja teadusminister on oma lubaduse täitnud. Eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava on valmis ja isegi riigikogu kultuurikomisjonile esitatud. Küll mõnepäevase hilinemisega ning läbi arutamata koalitsioonipartneri ja valitsusega. Ju siis läks kiireks, kirjutab sotsiaaldemokraat Eduard Odinets Eesti Päevalehes.

Aga mida see tähendab? Kui tõsiselt saab võtta ministri plaani, mille taga pole poliitilist kokkulepet? Kas plaan minna üle vähemalt 75-protsendilisele eestikeelsele õppele kõigis Eestimaa koolides jääb just selliseks või muundub tänase koalitsiooni teise osapoole survel millekski, mille kohta pole meil hetkel aimdust? Igal juhul on eelmisel nädalal Reformierakonna ja Keskerakonna vahel lahvatanud diskussioon pealtvaatamist väärt.

Suures osas meenutab riigikogule esitatud tegevuskava pigem olukorra kirjeldust, SWOT-analüüsi. Eestikeelse õppe saavutamise ettepanekutes ei ole midagi uut. Me räägime juba kolm dekaadi järjest kõigil poliitilistel ja hariduslikel tasanditel õpetajate olemasolu vajalikkusest, heast õppevarast ja kaasaegsetest õpivõtetest, täiendava keeleõppe võimaluste loomisest, õiguslikust baasist ning koolipidajate ehk kohalike omavalitsuste valmisolekust.

Seni on see kõik jäänud pigem jutuks. Reaalseid samme ei ole astutud või on astutud minimaalselt. See tähendab, et meie haridussüsteem vajab midagi uut.

Me kõik vajame

Tegelikult vajame me koosõppivat kooli. Kogu ühiskond vajab. Vajab nii eesti kui vene õppekeelega kool. Just see on võti nii mitme haridusliku kui lõimumist puudutava väljakutse lahendamiseks. Meie tegelik probleem ei ole soovimatuses või oskamatuses eesti keeles või eesti keelt õppida. Koolid soovivad seda. Näiteks ütlevad ka Kohtla-Järvel koolijuhid, et nad tahaksid juba praegu pakkuda rohkem õppetööd eesti keeles, kuid puudu on vahenditest, puudu on õpetajatest, ei jätku õppevahendeid jne.

Meie tegelik probleem on hariduse keelepõhine segregatsioon, mida minister Kersna esitatud tegevuskava kuidagi ei lahenda. Erineva emakeelega lapsed jäävad selle plaani kohaselt edasi õppima suletud kogukondades, eesti- ja venekeelsed lapsed ei puutu kokku, nad on eraldi.

Teadlased on juba tükk aega tagasi käinud välja tervelt viis koosõppiva või ühtse kooli arendamise mudelit. Võtkem teadlaste nõu kuulda. Tehkem midagi, mis reaalselt aitab, mitte ei tekita vene õppekeelega koolidesse kunstlikult ja vastumeelselt juurde eestikeelse õppe mahtu.

Liikugem sellise kooli suunas, kus erinevad lapsed õpivad koos, kus on võimalik õppida eesti keeles, kus on võimalik ka vene lastel õppida oma emakeelt emakeelena, kus rakendatakse mõlemas keeles lõimitud aine ja keeleõppe ning keelekümbluse parimaid võtteid, kus on soovi korral kahepoolne keelekümblus, kus on koostoimiv klassiväline tegevus.

PÄEVA TEEMA | Eduard Odinets: teeme ühise kooli eestlastele ja venelastele