Isiklikult olen veendunud, et Eesti ühiskond on valmis ja tegelikult vajab vaenukõne kriminaliseerimist. Siin on nii kriitikuid kui ka pooldajaid, kuid mina usun, et oma sõnade eest tuleb vastutada. Vajadusel ka seaduse ees.

Seoses sotsiaalmeedia arengu, uute poliitiliste jõudude areenile tuleku ning laiema sooviga sõnavabaduse realiseerimiseks on viimased kümmekond aastat hakanud ühiskonnas levima arusaam, et öelda võib kõike, kõigi kohta, piiramatult ja kartmata vastutust. Tekkinud on tunne, et kui sõnadele ei järgne tegu, siis justkui sõnadel ei olegi piire.

Jah, meil on sõna- ja eneseväljendamise vabadus. Jah, meil tohib arvustada, kritiseerida, manitseda. Kuid juba põhiseadus räägib vägivalla ja vihkamise õhutamise mittelubamisest ja selle võimalikust karistamisest. Just vägivalla ja vihkamise õhutamist näen aina rohkem paljudes avalikkusele mõeldud või avalikuks saanud sõnavõttudes. Ja seda mitte ainult konkreetsete inimeste, vaid erinevate ühiskonnagruppide suhtes. Olgu nendeks immigrandid, geid või teisitimõtlejad.

Olen nõus, et vaenukõnega seotud terminoloogiat võib erinevalt tõlgendada. Saan aru, et õiguskaitseorganid ja kohus peavad asuma mõisteid sisustama. Teist võimalust ma näe. Vaenu- ja vihakõnedele tuleb piir panna enne, kui on hilja. Enne, kui keegi teeb kellegi üleskutse peale kellelegi väga haiget.

Meil on piisavalt justkui sisustamata mõisteid õigusruumis: solvang, ähvardus, kihutus. Aastate ja kohtupraktikaga on need läbi vaieldud. Samasugune tee seisab ees ka vaenukõne ja selle ohuga avalikule korrale.