Ajalooliste teadmiste puudumise tõttu kaotavad ajapikku paljud pühad esialgse tähenduse ja tähendust moonutatakse. Meie ajal on rahvusvahelise naistepäeva õnnitlused sageli piiratud ilu, naiselikkuse ja kevade saabumise mainimisega, mis juhib kõrvale selle olulise päeva tegelikust olemusest. Naine ei tohiks olla ainult mehe kaunistus. Sel päeval peaks rääkima võitlusest ja võidust. Pidevast võitlusest, sest koduvägivalla, ahistamise ja palgalõhe probleemid on jätkuvalt aktuaalsed kõikides riikides, sealhulgas Eestis.

Rahvusvaheline naistepäev sai alguse Põhja-Ameerikas 19. sajandi lõpus, kui naiste õigused ja võimalused olid äärmiselt piiratud ning töötingimused olid karmid. See oligi New Yorgis toimunud esimese tekstiilitööstuse töötajate streigi põhjuseks – naised nõudsid töötingimuste parandamist. Hiljem levis streigi- ja meeleavalduste laine ka Euroopasse: Austriasse, Saksamaale, Šveitsi ja Taani, kus osalesid nii naised kui ka mehed. Streikijad nõudsid mitte ainult naiste õigust osaleda valimistel ja olla riigiametnikud, vaid õigust kutseõppele ja tööle ning ka töökohtadel diskrimineerimise lõpetamist. Üks peamistest tegelastest sellel liikumisel  oli Clara Zetkin, kes pakkus välja rahvusvahelise võitluspäeva naiste võrdõiguslikkuse ja vabaduse eest – rahvusvahelise naistepäeva.

Kuigi 20. sajandi esimesel veerandil suutsid naised saavutada mõningaid muutusi, mõnes riigis anti naistele täielik või osaline valimisõigus, jäi naiste roll ühiskonnas endiselt olematuks: maailm oli siiski meestele orienteeritud. Oli vaja täielikult muuta sotsiaalseid norme ja purustada stereotüübid, mis jätkasid naiste piiramist: oli vaja tagada ka finantsiline iseseisvus – õigus omada krediitkaarte, esitada hüpoteegitaotlusi ning õigus suuremale kontrollile oma keha üle. Kuid kas me suutsime pärast sajanditepikkust võitlust võrdõiguslikkuse tagada? Kahjuks mitte.

Viimased uuringud näitavad, et paljud naised puutuvad endiselt kokku vägivalla ja diskrimineerimisega nii kodus kui ka töökohal. Värskete statistikaameti raportiandmete kohaselt on 41% Eesti naistest oma elu jooksul vähemalt korra kokku puutunud suhtevägivallaga: 39% naistest on kogenud psühholoogilist, 13% füüsilist (sh ähvardusi) ja 9% seksuaalset vägivalda. Töökeskkonnas on seksuaalse vägivalla ohvriks langenud 33% naistest, tavaliselt kolleegide ja klientide poolt, kusjuures 52% küsitletutest on noored naised vanuses 18–29 aastat.

Ebavõrdsus valitseb ka tööturul. Alates 2023. aasta algusest teenisid meie riigis naised 17,7% vähem kui mehed, kusjuures suurim sissetulekute erinevus esineb ka ühes kõige paremini tasustatud sektoris : finants-, tootmis- ja kaubandussektoris. Meeste keskmine tunnipalk oli 10 eurot, samal ajal kui naiste keskmine tunnipalk oli vaid 8,5 eurot. Suurim palgaerinevuse näitaja oli aastal 2021 ja see oli 20,5%. See tegi Eestist palgaerinevuse statistikas Euroopas liidri. Kahjuks ei ole sellest “auväärsest” kohast veel kaugele läinud.

Feminism on teinud naiste elukvaliteedi parandamiseks palju, kuid ilma ühiskonna ja riigi toetuseta ei suuda me lahendada olemasolevaid probleeme kunagi. Mõni aasta tagasi võis märgata ühiskonna teadlikkuse suurenemise positiivseid suundumusi – tööandjad pöörasid sellele probleemile suuremat tähelepanu ja selliste tööandjate arv kasvas. Täna tundub, et palgaõigluse küsimus ja vägivalla probleem on päevakorrast välja langenud, ühiskondlik dialoog on justkui peatunud, ja ainukesed, kes probleemile tähelepanu pööravad, on taas kannatanud ja sotsiaaldemokraadid.

Probleemide lahendusi on erinevaid, kuid kõik nad nõuavad poliitikute sekkumist, eelarvest eraldatud ressursside toetust ja eeldavad ühiskondlikku sekkumist, nagu see oli paar aastat tagasi. Inimeste elukvaliteedi parandamiseks on vaja taastada ühiskondlik dialoog ja jätkata arutelu kasvava ebavõrdsuse üle. Samal ajal, kui Euroopas käib sõda ja ühiskond on lõhestunud, on üksikinimestele keskenduav probleemi unustamine lubamatu. Rahva heaolu on sisejulgeoleku üks eeldustest.