Südalinna kultuurikeskuse kavandamist saadab hulk valeväiteid ja süüdistusi, mida on kõige lihtsam selgitada küünilise valimiskampaaniaga, kirjutab endine Tartu linnaraamatukogu direktor (2001-2020) ja nüüdne Tartu abilinnapea Tartu Postimehe arvamusküljel. 

Valimisliit Tartu Eest täitis märtsi lõpul Tartu Postimehes terve teise külje, et heas eesti keeles ja professionaalselt maha teha plaani ehitada südalinna kunstimuuseumi ja raamatukogu ühishoone. Aga võti selle artikli lugemiseks on kursiivis all paremas nurgas: autor esindab valimisliitu, mille ettepanek rajada Tartusse multihall kandideeris samuti kultuurkapitali rahastusele, kuid ei pääsenud eelvalikust läbi.

Ning et poleks valestimõist­mist: mina esindan poleemikas seda poolt, kes arvab, et Tartu kunstimuuseumil on vaja oma hoonet, et Tartu linnaraamatukogul on vaja uusi ruume ja et krunt kõige teravamas linnasüdames, endise kaubahoovi ja selle naaberhoonete kunagisel asukohal ongi parim koht kõigi oma paratamatute plusside ja miinustega.

Olen selle plaani taga olnud viimased paarkümmend aastat raamatukogu uue maja nimel tööd tehes ja kõik on lõpuks rahapuudusse kinni jooksnud. Seda häirivam on nüüdne poliitiliste oponentide algatatud kaklus, mille ainus eesmärk on kohalike valimiste ootuses jätta Tartu ilma silmapiiril terendavast kultuurkapitali suurtoetusest ja teha selles süüdlaseks praegune linnavalitsus.

Tõejärgsel ajastul, teadagi, loeb arvamuste paljusus. Siiski on selles hüüatuste ja süüdistuste kuumas supis paar detaili, millele lihtsalt tuleb tähelepanu pöörata.

2016. ja 2017. aasta otsused tegi Reformierakonna, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon. Koos otsustati just see krunt eraldada muuseumi ja raamatukogu ühishoonele, hääletati kahe üldplaneeringu poolt. Kui peale valimisi koalitsioon muutus, mindi töödega Reformierakonna ja Keskerakonna ühisel nõul ja jõul 2020. aasta alguseni edasi.

Järgmiseks meenutan, et 500 kultuuriinimese kiri ei ole seisukoht muuseumi ja raamatukogu ühishoone ehitamise koha suhtes. Tõepoolest, kiri kiidab heaks Tartu kunagise valiku. Aga valik on Tartu oma, aastatetagune. Kiri on saadetud – lugegem täpselt – rõhutamaks Tartu projekti tähendust üleriigilisele kultuurielule. Soov seda näidata millegi muuna, näiteks rünnakuna Tartu puude vastu, on ühemõtteliselt seotud sügiseste valimistega ja püüab raamatukogu-muuseumi ühishoone tähendust olematuks teha, nii riigi kui ka linna tasandil.

Ja samamoodi, nagu oponendid vaatavad mööda sellest pisiasjast, ignoreerivad nad ka tervet hulka muid tõsiasju ja eeldusi, millega linnaplaneerijad ja analüütikud, muuseumi ja raamatukogu töötajad on pikalt tegelenud ja mis on kogu projekti aluseks. Ja esitatakse küsimusi, pigem väiteid, millest paistab kaugele kas pealiskaudsus või pahatahtlik soov «ära teha».

Väike nimekiri:

1) Miks te hävitate pargi ja mänguväljaku?

Park ei hävi ja laste mänguväljak jääb alles, kuni tuleb uus ja parem. Maja on planeeritud pargi ühte serva ja pool pargist, millest nii ärritunult kõneldakse, on planeeringujärgne ehitusala. Kogu praeguse parima teadmise järgi ei saa see hoone katta rohkem kui kolmandiku praegusest pargist. Iseenesest on selle taga lihtne asi, et planeeritav ala peab olema suurem kui hilisem ehitis, see lubab kavandada näiteks kaarjat või muul viisil ebakorrapärast hoonet. Ja väide, et ehitusalusest alast välja, näiteks rohkem Vabaduse puiestee poole ei saa minna, on ebatõde. Üldplaneeringut muutev detailplaneering on standardprotseduur (planeerimisseadus § 142), mille käigus on uuesti võimalus kaasa lüüa kõigil – asjast huvitatud linnakodanikel, põhimõttelistel vastastel, pooldajatel, küünilistel poliittehnoloogidel.

2) Ja miks nad peavad koos olema? Ja miks see maja peab nii suur olema?

Muuseum ja raamatukogu ühes hoones on selle projekti unikaalne väärtus. Sidudes kaks inimest inimesena määratlevat, aga samal ajal oma igapäevases töös üsna erinevat asutust, loodame võimendada kummagi tugevaid külgi ja kompenseerida nõrgemaid. See on see olukord, kus 2 + 2 ei võrdu neljaga. Siia lisandub see, mida võiks nimetada sümbioosikoefitsiendiks, ja tehte vastus on pigem viis, viis ja pool. Selline liithoone on väljakutse arhitektile, korraldajale ja kindlasti ka tulevasele kasutajale. Kogemused üle maailma kinnitavad, et täpse kavandamise ja hoolika juhtimise korral teevad eriilmelised institutsioonid vägagi viljakat ja üksteist rikastavat tööd.

Pindalade arvestus võtab kokku kahe asutuse vajadused, millele on lisatud tasuvusanalüüsides tehtud ettepanekud. Esialgsed kultuurkapitali taotluse jaoks tehtud arvestused on skemaatilised ja võivad ka tegeliku kavandamise käigus veel muutuda, aga samal ajal on need asutuste vajaduse mõttes ikka täiesti alumise piiri peal. Ühised alad ja suur saal 4000, muuseum 4000, raamatukogu 6500, kokku nn puhast pinda 14 500 ruutmeetrit. Rusikareeglina teeks see hoone lõplikuks pinnaks 16 500 – 17 000 ruutmeetrit. Lisanduvad üüripinnad, mis – ma tuletan veel kord meelde – võivad tulla, aga võivad ka tulemata jääda. Nende maht oleks alla ühe korruse ja see osa on mõeldud esmajoones selleks, et eelarvega välja tulla. Ja pea sama tähtis on ka see, et selline lisapind annaks abstraktses tulevikus probleemitu võimaluse majas just kultuurile lisapinda leida. Parkla valikud on hoopis omaette teema ja oleks maja all niikuinii.

3) Seal ei saa iial niipalju külastajaid olema, see on midagi Grimmide «Vahva rätsepa» maailmast! Mis 800 000 aastas?

See on tagasihoidlik prognoos ja kes selle välja käis, on väga ettevaatlik. Kumus käib aastas 150 000 – 200 000 inimest. Me tahame teha sama head muuseumi, kui on Kumu või Kiasma. Ja ei maksa kedagi lolliks pidada, et mis Helsingi, mis Pariis? Tartu väärib enda jaoks sama head muuseumi kui on Kiasma Helsingis või Pompidou keskus Pariisis. Ja sama head raamatukogu kui Oodi. Või vähemasti enda jaoks sama head kui Pärnus.

Aga naaseme oma lammaste juurde ehk arvudest. Linnaraamatukogu peamajas käis mõni aasta tagasi 500 000 inimest aastas. Pikaajaline uue maja ootus, üha halvenevad tingimused, nüüd ka koroonaviirus vähendavad seda arvu kogu aeg. 400 000 lähtekohana pole siiski liialdus, rekordpäevad ulatuvad üle tuhande. Muu maailma uute raamatukogude kogemus näitab, et külastajate arv kasvab esimestel aastatel keskmiselt 2,5 kuni kolm korda. Lihtne on näha, et miljon aastas suurusjärguna on reaalne ja saavutatav.

4) Miks ikka ei võiks edasi minna selle kümne aasta vanuse konkursi võidutööga Magistri ja Vabaduse puiestee vahel?

Sest sellesse planeeringualasse, mis oli pikk kitsas pöördega soolikas viltusest majast Peeter Põllu pargini ja siis vana bensiinijaamani tagasi, ei mahu muuseum ja raamatukogu mõlemad ära. Toosama eelkirjeldatud kahe asutuse sümbioos jääks olemata. Jääks kaks ühise sissepääsuga eraldi maailma. Mäletan seda teadmist ja ootust, et ehk tuleb mõni töö, mis mingil enneolematul viisil lahendab selle probleemi, et iga viimane kui keldri- ja pööninguruutmeeter kõigis kolmes Kompanii tänava majas tuleb üle lugeda. Aga ei tulnud. Sellele lisandusid keerulised juriidilised probleemid ja toonases majandusolukorras ei hakatudki võidutööga edasi minema.

Aga miks ma neid eksitusi ja arusaamatusi siin niiviisi üle kordan? Vastuseid neile küsimustele ja veel palju enamatki võib lugeda linna Süku lehelt, sellest on muuseum ja raamatukogu aastaid rääkinud. Ja ühtpidi on arusaadav, et inimesed, kes on ehk sündinud alles 2000. aastate alguses, ka need, kes ei süvene linna plaanidesse ja kohustustesse, ka väga põhimõttelised loodushoidjad, kohkuvad pargi ja puude pärast, ei tea seda ajalugu ega oska ka kuskilt vaadata. Võib-olla ei tea ega mõista hinnata Tartu kunstimuuseumi kohta Eesti ja meie linna ajaloos ning linnaraamatukogu tähendust suure osa linlaste igapäevaelus.

Tõejärgsel ajastul, teadagi, loeb arvamuste paljusus. Siiski on selles hüüatuste ja süüdistuste kuumas supis paar detaili, millele lihtsalt tuleb tähelepanu pöörata.

Aga need viie poliitilise jõu esindajad, kes avalduse tegid, nemad ju teavad seda kõike. Jutt või, kui soovite, unistus Eesti ja lähema ümbruse mõttes enneolematust majast – muuseumi ja raamatukogu ühisest hoonest, mis toob need kaks väärikat asutust oma kohale meie linnas – on keerelnud meie kõigi peade ümber aastaid. Ja siiski tullakse demagoogiliste väidetega: muidu hea ja õige, aga tegelikult ikkagi liiga suur, liiga kallis, Tartule sobimatu, koht on vale, aeg on vale, maa on külmanud… ühesõnaga, ärge jumala eest meile seda kultuurkapitali toetust andke.

Lõpetuseks tahaks ikkagi küsida veel korra Keskerakonnalt ja erakonnalt Eesti 200: kui küüniliseks võib valimiskeerisesse sukeldudes minna?

Keskerakond oli Süku rajamist ettevalmistavate otsuste tegemise ajal koos sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonnaga linnavalitsuses. Kuni 2020. aasta veebruarini oldi koalitsioonis ja toetati ühishoone plaane igati. Ja nüüd siis tuleb uus piirkonnajuht, kelle arvates uued kõnniteed on liiga laiad ja jalakäijate tunnel võib olla ainult ühel pool uut Riia viadukti, nagu ta hiljuti Postimehele antud intervjuus ütles, võtab küüniliselt pargiargumendiga ka oma erakonna aastate tööd põhja lasta, lootes mida? Lootes linnapeaks saada, muuseumi ja raamatukogu ühishoone hinnaga.

Ja uuendusmeelne Eesti 200? Alustab oma poliitilist tegevust Tartus, liitudes väiklase, vahendeid mittevaliva, valedele toetuva ja otseselt Tartu-vaenuliku kampaaniaga?

Asko Tamme: raamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone kui keskerakondlaste südametunnistuse mõõt