Alarmilöömise põhjuseks on asjaolu, et Kallas on julgenud avada mädapaise, mille nimeks on aastakümneid maha vaikitud riiklik ebaõiglus maapiirkondade rahastamisel. See ebaõiglus on aina süvenenud, sest aastatega on oluliselt muutunud Eesti eri piirkondade elanike vanuseline struktuur. Samas ei ole paralleelselt korrigeeritud omavalitsuste rahastamissüsteemi.
Nii voolavadki tööealised inimesed koos oma sissetulekutega üha kiiremas tempos kahe Eesti tõmbekeskuse ümbrusesse ning kaugemate paikade omavalitsustel napib vahendeid kõige hädapärasemaks.
Siinjuures tuleb arvestada, et maksujõuliste inimeste lahkumine ei too kaasa kulude vähendamist. Ikka tuleb teid hooldada, uuendada infrastruktuuri ja tagada üha vananevale rahvale vajalikud teenused. Osa linnade ja valdade vaesusesse jätmine ning kasvav võimetus pakkuda kvaliteetseid teenuseid kiirendab omakorda sealt lahkumist. Ühtlasi tekitab see ebanormaalselt suure surve ehitada Tallinna ja Tartu lähivaldadesse näiteks uusi lasteaedu või panustada täiendavalt infrastruktuuri rajamisse.
Kõik see on Eesti maksumaksjatele väga kalliks maksma minev sotsiaalne eksperiment, mida seni on õndsas rahus pealt vaadatud. Kui rikaste Harjumaa omavalitsuste juhtide seakisa väikese tükikese oma tuludest äraandmise pärast on kuidagi mõistetav, siis täiesti arusaamatu on Isamaa eurosaadiku Riho Terrase tegevus, kes valimatult tulistades tõmbab vett peale püüdlustele kohelda Eesti maapiirkondasid senisest õiglasemalt. Just sellises võtmes oli kirjutatud ka Terrase Maalehes ilmunud lugu „Muretsemisest ei piisa, tegusid on vaja.“
Madis Kallas on üleüldises rahapuuduse olukorras käinud välja konkreetse plaani, et terves Eestis säiliksid elu ja asustus.
Loomulikult oleks märksa lihtsam anda kehvemal järjel omavalitsustele lisaraha tasandusfondi kaudu, kuid on üldteada, et vabu vahendeid pole praegu kusagil ripakil. Samuti on paljud omavalitsused kõikvõimalikud reformid ära teinud, kuid vaevlevad ikka kroonilises vaesuses. Üks selliseid on Võru linn, mille tegevusest sõltub paljuski kogu maakonna käekäik.
Eesti üks rikkamaid omavalitsusi on Viimsi vald. Vallavanem Illar Lemetti on avaldanud arvamust, et paljuski on vaeste omavalitsuste hakkamasaamise raskused seotud nende enda tegematajätmistega. Siin on paslik tuua välja konkreetsed elanike arvud ja rahanumbrid eurodes.
Võru linnal on võrreldes Viimsi vallaga ühe elaniku kohta aastas tulu 563 euro võrra vähem, mille tõttu peab Võru linn proportsionaalselt läbi ajama 6,5 miljonit eurot väiksema tuluga. Viimsi vallal on seevastu 12,6 miljoni euro võrra rohkem tulu (lubab ehitada peaaegu kaks lasteaeda). On, mille üle mõelda.
Kindlasti on nii suur sissetulekute erinevus osaliselt põhjendatud kulutuste struktuuri erinevusega, kuid kindlasti mitte täies ulatuses. Seetõttu tooks Madis Kallase pakutud „Robin Hood II“ Võru linnale aastas juurde umbes 0,7 miljonit eurot, mis on alla 11 protsendi sellest, kui Võrus oleksid tulud inimese kohta näitlikult Viimsi vallaga võrdsed.
Väikese tulude ümberjaotamise kõrval antakse rikkamatele omavalitsustele võimalus omatulu suurendada. Seda oleks juba ammu vaja, sest Tallinna ümbritsev asustus on võrdluses Põhjamaade sarnaste arengutega absurdselt kiiresti põldudele valgunud. See on olnud kontrollimatu ja läheb kokkuvõttes ühiskonnale kalliks maksma.
Asustuse liiga kiire muutus toob juba mõnekümne aasta pärast kaasa vajaduse ehitada olemasolevad lasteaiad kiirkorras ümber vanadekodudeks. Seetõttu on palju mõistlikum juhtida riiki ja ka omavalitsusi tasakaalukamalt ning säilitada kogu Eesti elujõulisus.