Pealkirja laenasin seekord õiguskantsler Ülle Madiselt, kes teeb tänuväärset tööd inimeste õiguste kaitsmisel ja murede lahendamisel. 19. septembril seisis õiguskantsler riigikogu ees, et anda ülevaade sellest, kuidas ta koos oma meeskonnaga on viimase aasta jooksul  täitnud talle seadusega pandud ülesandeid. Väga kosutav oli kuulda põhimõtteid, millest õiguskantsleri ametkond lähtub ja mis võiksid olla kogu Eesti avaliku sektori lipukirjaks. Nendeks on soov luua selgust, teha tööd tasakaalukalt ja mõistlikult ning alati põhiseaduse vaimus. Eriliselt läksid mulle korda tema laused: “Üritame tegutseda võimalikult kiiresti ja inimest säästes. Vahel piisab vastutavale ametnikule helistamisest ning pikemat kirjavahetust ja allkirjastatud seisukohta ei lähegi vaja.“  Kokkuvõtvalt: rahvast teenides ei pea ametnikud mitte menetlema, vaid lahendama.

Püüdsin sarnaseid põhimõtteid järgida ka oma eelmises ametis Võru linnapeana. Ütlesin ikka ametnikele, et käituge inimestega nii, nagu te sooviksite, et teiega käitutakse ja seda nii, et probleem saaks lahendatud esimesel võimalusel ja parimal võimalikul viisil. Ja see töötas. Kuigi seda lihtsat tõde tuli aeg-ajalt meelde tuletada. Inimese olemus juba on selline, et ta vajab vahel neutraalset kõrvalpilku oma tegemistele.

Pahatihti saavad kokku ühelt poolt liiga bürokraatlik ja teisalt liiga õhukeseks lihvitud riik. Kärpimised ja koondamised politseis, sotsiaalhoolekandes, mujalgi tähendavad inimestele probleeme. Samuti nörritavad neid keerukad bürokraatlikud protsessid, mida ametkondades ei osata ja vahel ka ei taheta takistada. Näiteks on aastakümneid järjekindlalt vähendatud isikut tõendavate dokumentide taotlemise ja kättesaamise võimalusi.

Võtame kasvõi politsei politsei- ja piirivalveameti Võru teenindusbüroos toimuva, kus sageli on järjekorras ootamas palju inimesi, kes vajavad teenust ja reaalset abi. Tihtipeale ei saa nad kaugteenustega hakkama ega peagi saama. Tsiteerin taas Ülle Madiset: „Kõik inimesed ei ole valmis, ei taha, ei oska interneti teel kõiki asju riigi ja omavalitsusega ajada.“ Tema sõnul ei tohi ära unustada neid inimesi, kellel ei ole moodsat nutitelefoni, kes ei oska või ei taha äppe kasutada ning kellel teinekord ei ole mobiililevi ja vahel ka elektrit. Ta oli väga kriitiline ka nn “nobedate näppude vooru” suhtes, mida rakendatakse näiteks veevärgitoetuse või siis ahjutoetuse saamise puhul, kus edu saadab kõige kiiremaid, kes sööstavad kell 10 elektrooniliselt toetust taotlema. Samas ei ole paljudes ametites võimalik tööpäeval internetis istuda ja riigiga suhelda.

Õiguskantsler on andnud nagu kohtunik vilega platsil märku ja juhtinud tähelepanu sellele, et põhiseadus kehtib ka keerulisemates oludes. Et eraomand on püha ja puutumatu ja kui seda soovitakse riigikaitse huvides ära võtta, siis tuleb seda teha õiglase tasu eest. Nursipalu puhul tulid ametnikud nagu turu kõige kitsimad kaupmehed välja absoluutselt sobimatute pakkumistega. Ainult väga suur avalik surve suutis selle protsessi peatada.

Riigikogu liikmed, ministrid, omavalitsusjuhid ning ametnikud peavad  koos vaeva nägema selle nimel, et meie oma riigi toimimine muutuks kodanikule arusaadavamaks ja lihtsamaks. Oluline on ka see, et inimene tunneks, et tema mured lähevad korda ja teda püütakse võimaluste piires aidata ka väga komplitseeritud juhtumite puhul. Vastasel juhul kaugeneb riik oma inimestest veelgi.

Anti Allas

Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige, SDE