Koalitsioonisaadikuna oleks mul ehk isiklikult soovitav n-ö mokk maas hoida (aus on küll tunnistada, et otseselt seda nõutud pole), kuid ilmne ebaõiglus ja rahva hanitamine poliitilise demagoogiaga ei ole mulle vastuvõetavad. Iseloom ja kasvatus juba on sellised.
Ma ei ole nõus vait olema ka siis, kui rünnaku otsene teravik on suunatud mõne teise erakonna liikme pihta. Seda arvamust pani mind kirjutama viimaste päevade meedias üha rohkem kõlapinda saanud peaministri ja rahandusministri süüdistused haridusministri suunas, nagu oleks võimalik õpetajate streiki peatada või ka ära hoida vaid üheksa kuud kestva haridusvõrgu reformimisega, mida Kristina Kallaselt nüüd nõutakse. No ei ole!
Kui maja põleb, siis ei istuta tundide kaupa laua ümber ega arutleta, et kas maja ehitamisel on vigu tehtud ja mismoodi peaks maju tulevikus ehitama. See oleks vastutustundetu. Kõigepealt on vaja tulekahju kustutada. Seega tuleb praegu esmalt lahendada palgatüli ja tagada Eesti lastele nende põhiseaduslik õigus saada haridust ning võimaldada nende vanematel tavapäraselt tööelus osaleda. Alles siis, kui ühiskond taas normaalselt toimib, on aeg muudeks aruteludeks.
Võib otsesõnu öelda, et jutud, nagu peituks palgatüli lahendamise võti koolivõrgu reformis, on poliitiline spinn ja ei midagi enamat. Kahetsusväärne, et sellised mängud toimuvad õpetajate, laste ja lastevanemate arvelt. Taaskord kasutavad poliitikud üldlevinud võtet, et juhtida tähelepanu kõrvale aastakümneid vindunud õpetaja töö alaväärtustamise probleemist. Nagu ütleb tuntud laulusalm – ükskord prahvatab vimm, mis kogunenud salaja.
Kas haridusreform on võluvits? Päriselus võtab sellise reformi ettevalmistamine ja läbiviimine hea mitu aastat aega. Samuti puuduvad igasugused arvutused selle kohta, kui palju isegi kõige karmim koolivõrgu kokkutõmbamine võib tegelikult rahalist võitu anda. Olen veendunud, et võimalik rahaline kokkuhoid saab olema märksa väiksem tänasest soovmõtlemisest.
Kui parempoolsed erakonnad räägivad koolivõrgu reformimisest, siis peavad nad eelkõige silmas maakoolide sulgemist. Kindlasti ei ole adekvaatne võrrelda hõreda asustusega Eesti riigi hariduskulusid mitmeid kordi tihedama asustusega riikide kulutustega haridusele.
Meil ongi paratamatult koolide ülalpidamine kallim. Samas on maaelu säilimine Eesti riigi suur rikkus ja ühtlasi üks julgeolekugarantiidest. Loodan südamest ja ka seisan selle eest, et mõistlikust ja vajalikust koolikorralduse ülevaatamisest ning ajakohastamisest ei saaks inetu väljapressimine, kus omavalitsustes õpetajatele makstav palk pannakse sõltuvusse maakoolide tuima sulgemise agarusest.