Eriolukord on kestnud üle kuu ja kestab kindlasti veel sama kaua või kauemgi, kirjutab Koigi kooli ja lasteaia direktor, sotsiaaldemokraat Annela Ojaste Järva Teatajas. Oleme püsinud kodus, saanud hakkama kaugõppega, võtnud tänulikult vastu riigi ja omavalitsuste abi ning toetanud üksteist. Erilise tähelepanu all on olnud niinimetatud eesliiniametid: meditsiinitöötajad, korravalvurid, päästjad, toidupoodide ja ühistranspordi töötajad.
Nende tublide ja vajalike inimeste lapsi võtavad lasteaiad vastu ööpäev ringi ja kogu nädala vältel, et elutähtsad teenused saaksid jätkuda. Kuid miks ei näe me meedias rasvaseid pealkirju lasteaiaõpetajatest eesliinil? Räägitakse küll sellest, miks lasteaedu sulgeda ei saa ja kuidas võiks tööd korraldada, aga vähe sellest, kuidas on võimalik lasteaias eriolukorra reegleid täita.
Olen täiesti nõus, et lasteaiad peavad olema avatud, sest töötamise võimalus on praeguses olukorras kõigile ülioluline. Kuid mõistan meie lasteaedade personali hirme ja emotsionaalset pinget.
Juhised näevad ette lapsi vanematelt vastu võtta ja üle anda õues, hoides distantsi ja kasutades kaitsevahendeid. Tavapärane hommikune olukord lasteaia ees näeb välja nii. Saabub ema või isa koos lapsega, üldjuhul ilma kaitsevahenditeta, sest ta ju väljub oma kodust, oma autost.
Enne lahkumist kallistatakse ja antakse lapsele musi nagu tavaliselt. Seejärel jookseb laps oma armsa lasteaiaõpetaja juurde ja tahab teda kallistada. Ma ei tahaks olla selle õpetaja nahas. Kontakt lapsega on selge nakkusoht, aga mis saab emotsionaalse kontaktiga, kui lapsele kalli tegemata jätta? Ja nii hommik hommiku järel. Väikeste lastega kontaktivabalt suhelda ei ole võimalik. Jah, me saame koos lapsega võimalikult palju käsi pesta, kuid lapse riideid ja isiklikke asju desinfitseerima ju ei hakka.
Omavalitsuste suhtumine isikukaitsevahendite kasutusse lasteaias on erinev. Järva vallavalitsuse seisukoht on, et lasteaiatöötajad peavad isikukaitsevahendeid kasutama ja need on ka muretsetud. Samas kuulsin ühe teise omavalitsuse juhti ütlevat, et lasteaiaõpetajale pole maski kandmine kohustuslik ja see oleks suisa imelik, kui kasvataja tööl maskiga oleks.
Aga kui laps aevastab õpetajal süles istudes või tal kaela ümbert kinni hoides või lihtsalt mõne lähedust nõudva tegevuse ajal? Jah, me võime vaielda selle üle, kui palju ja kas üldse mask meid koroonaviiruse eest kaitseb, kuid üha enam kuuleme ka spetsialistide seisukohti, et pigem on maski kanda vaja. Võime ka arutleda selle üle, kas lapsed on viirusekandjad või mitte. Midagi kindlat öelda ei julge meist keegi. Samas teame, kui ranged nõuded on meditsiinitöötajatele kaitsevarustuse kandmisel, kassapidajad ja bussijuhid on eraldatud klaasidega ja kannavad maske.
Olen täiesti nõus, et lasteaiad peavad olema avatud, sest töötamise võimalus on praeguses olukorras kõigile ülioluline. Kuid mõistan meie lasteaedade personali hirme ja emotsionaalset pinget. Lasteaiatöötajad on iga päev eesliinil, kuid on saanud praeguses olukorras teenimatult vähe positiivset tähelepanu ja tuge.
Piirangute leevendamisega hakkab lasteaedadesse tagasi tulema järjest rohkem lapsi ja olukord muutub pingelisemaks. Professor Irja Lutsari arvamus saates «Suud puhtaks», et lasteaiarühmad on nagu perekonnad, pani lasteaednikud sotsiaalmeedias kihama.
Kõikide perede puhul õpetajad ju ei tea, kuidas ja kellega viibivad lapsed väljaspool lasteaeda, kui palju on kontakte ja kas järgitakse praeguseid distantsireegleid. Väikestes kogukondades tunnevad inimesed üksteist paremini, kuid suuremates asulates anonüümsus suureneb. Ka lasteaiaõpetajal on kodus pere – lapsed ja eakad pereliikmed, kelle tervise pärast tuleb olla eriti ettevaatlik.
Ma usun, et nüüdseks on kõik omavalitsused mõistnud, kui pingeline ja keerukas on laste hoidmine ja õpetamine eriolukorras, ning toetavad oma asutuste juhte ja personali. Lisaks vajalikule hulgale enesekaitsevahenditele on oluline õpetada personali neid kasutama ning veelgi olulisem on pakkuda psühholoogilist tuge. Lasteaedade töötajad peaksid praeguses olukorras saama võimaluse rääkida oma muredest ja hirmudest professionaalile ja siin saavad lasteaedade pidajad appi tulla, et sellist teenust võimaldada.
Raskel ajal peame hoidma kokku ning mõistma ja toetama inimesi, kes töötavad erilises olukorras. Kutsun üles ka lastevanemaid, kel vähegi võimalik, hoidma oma lapsi kodus. Selle kurja viiruse seljatamiseks on tarvis, et igaüks meist annaks oma panuse.