Lugu ilmus 19. septembri Õhtulehes
Öeldakse, et lollid on need, kes pole nooruses punkarid ja vanaduses konservatiivid. Minul on vastupidi. Olen talupoegade poeg, pärit pärisorjanduslikust mõtteviisist ja kodust. Minus ei olnud mingeid dissidentlikke algeid, ei mingit patriootilist lastetuba, olin apoliitiline kõlupea ja sotsiaalselt infantiilne. Sõnakuulelik ja korralik. Ma ei uskunud, et Eesti vabariik taastatakse. See tundus ebareaalne. Aga ime sündis. Paradigma muutus tuli siis, kui ma olin juba füüsiliselt küps inimene.
Nõukogude Eestisse sündides olime me kõik objektid. Kommunismiehitajad. Toona oli hoopis teisiti, kui see, mida ma nägin oma laste pealt, kes sündisid siia maailma teadmisega, et maailm on nende jaoks, mitte nemad ei ole maailma jaoks. Olen aeglase arenguga kodanik, kes on alles 60ndaks eluaastaks kujunenud enam-vähem terviklikuks inimeseks.
Täna saan väita, et olen end ise raske tööga subjektiks kasvatanud ja ma ei anna seda käest ära. Akadeemiline haridus – lavakunstikool on valdavalt kutsekool – on mul kõhnuke, kuid elukool seevastu päris hea. Mul on olnud õnn suhelda väga paljude tarkade ja haritud inimestega ning midagi on ka külge jäänud. Ma tean, mida annab haridus.
Teen praegu „tagasi“ oma noorust. Olen muutunud kapitalismi suhtes kriitiliseks, pea dissidendiks. Kasumiusk, me riigireligioon, meenutab mulle mu lemmiktsitaati poola kirjanikult Stanislaw Lecilt: „Kui riigil on inimeste käest midagi vaja, hakkab ta ennast kodumaaks kutsuma.“
Kapitalism töötab ju sellel, et õnn on kuskil kaugel ja kõrgel, et sa pead hommikust õhtuni töötama ja rügama, makse maksma. Sulle sisendatakse, et sa ei saa olla õnnelik nüüd ja praegu, vaid pead oma õnne poole vahendeid valimata rühmama ja selle kätte võitlema. Ilmselt on vanusega seotud ka arusaam, et raha eest ei saa seda, mis sind tegelikult õnnelikuks teeb. Me elame Eestimaal, Eesti vabariigis! Taevane arm! Meil on kõige puhtam õhk, Soome järel puhtuselt teine toit ning pool meie riigist on kaetud metsaga.
Keskmine elatustase on Eestis täna sealmaal, kus rikkuse kasvades meie õnnetunne enam ei suurene. Aga haridustaseme kasvades suureneb võimalus endast ja maailmast rõõmu tunda. Ärme püüagi teha Eestist üht Euroopa viiest rikkaimast riigist ja meil ei saa iial olema sel hulgal majanduspagulasi, et neist probleem tekiks. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad.
Kahtlemata on Eestis inimesi, kes elavad halvasti või jääb nende elatustase keskmisele alla. Just need inimesed on EKREle kerge saak. Samas on mul hea meel, et meil on selline erakond nagu EKRE. Ta on teinud nähtavaks selle osa eestlastest, kellest teised erakonnad pole eriti hoolinud. Need inimesed on kodanikena äratatud ja toodud valimiskastide juurde.
Kapitalismis on arvukalt neid, kes tunnevad end õnnetuna ja pole rahul. Igaüks tahab kiita ja pai saada. EKRE on osavalt rahuldanud pea 20 protsendi eestlaste tunnustusvajaduse. Aga need saavutused, mille eest neid tunnustatakse, on valdavalt kaasasündinud ja füsioloogilised – selleks on rahvus, emakeel, nahavärv ja sugutung. Tunnistan, et kui elu ei oleks mulle avanud muid uksi, oleksin tüüpiline EKRE valija.
EKRE on asunud raevukalt ründama kohtunikke, sest üle poole Eesti elanikest on kantud karistusregistrisse. Nii nõksatabki paljudes põlema ebaõigluse tuluke ning nad on sisimas reflektiivselt solidaarsed, kui öeldakse, et kohtunike pead peavad veerema.
Kui EKRE juhtpoliitikud tahavad ausad olla, siis tegelikult peaks nende esimeseks vaenlaseks olema hoopis haritud inimesed, õpetajaskond. Haridus tõmbab neilt vaiba ära. Olen kõigiti hariduse usku. Haridus, haridusse panustamine on pääsetee ja Eesti kool on üks parimaid maailmas. Seepärast usun siiralt, et EKRE tänaste pooldajate lapsed juba avastavad hariduse toel, et nad ise ja maailm nende ümber pakub lõputult võimalusi õnnelik olla.
Headus on nakkav
On ülioluline, et inimestel oleks valikuvõimalus, et see valik oleks võimalikult suur ja mitte olude poolt ette määratud, vaid ennekõike inimeste endi teha. Siin jooksebki põhimõtteline veelahe EKRE ja sotsiaaldemokraatide vahel, mis seisneb selles, et meie püüame anda kõigile võimaluse, aga mitte nii, et kisume ülevalt tipud alla, vaid anname alumistele võimaluse tõusta. See on ka sotsialismi ja sotsiaaldemokraatia põhiline vahe – mitte hävitada eliiti, vaid muuta kõik eliidiks.
Eestis tänases ühiskonnas ärritab mind enim kurjus ja viha. Kes küll mõtles välja käibefraasi, et ükski heategu ei jää karistuseta? Olen veendunud, et iga heategu saab tasutud. Heategu on nagu nohu, see on nakkav. Headus on võitlus entroopia vastu. Me peame inimestena suutma oma ühiselu ohjata nii, et headust tuleb juurde. Ja kurja tehakse enamjaolt lollusest.
Natsionaalkonservatism on oma olemuselt irratsionaalne, mitmete religiooni tunnustega. Ta on suuresti usupõhine ja emotsionaalne, mistõttu ei saa eriti ka dialoogi tekkida. Olen nõus vana Churchilliga, et demokraatia on üks kohutav ja võigas asi, aga tõesti, paremat pole. Kõige paremini toimib demokraatia haritud seltskonnas. Kui ühiskonnas on rohkem haridust ja headust, siis ma ka usaldan demokraatiat enam, sest inimesed valdavad materjali ja iga inimese arvamusel on kaalu.
Mulle meeldib teatris see, et seal tuleb teisi kuulata. Tegu on kollektiivse elamise vormiga. Ja tegelikult on kogu meie elu väga kollektiivne, kus tuleb olla üksteise suhtes tähelepanelik, üksteist kuulata ja mitte muutuda tigedaks, kui keegi arvab teisiti. Üllatu, ära vihasta! Ühiskond on vähemuste ühendus ja iga vähemus on vägev.