Tänavuse kalendrisuve viimasel nädalal vapustas tervet Eestit noore naise mõrv, kus kahtlustatavana võeti vahi alla tema endine abikaasa. Tapa vallas Jootme külas toimunud roim šokeeris ümbruskonna inimesi just seetõttu, et vägivallast ei olnud selles peres varem mingit märki. Me ei tea, mis toimus selle kodu seinte vahel, kuid ka politseile polnud saabunud ühtki väljakutset ega vihjet lähisuhtevägivalla kohta, muidu oleks perel silma peal hoitud ja abinõud tarvitusele võetud.

Paraku on tuua ka täiesti teine näide, kui inetuks kiskunud lahutus sai vägivaldse pöörde, politsei ja prokuratuur olid probleemiga algusest peale kursis ja tegid kõik seaduses võimaliku olukorra lahendamiseks. Tegid kuni selleni välja, et politseil oli konkreetne plaan vägivallatseja kinni võtta, kuid mees jõudis neist 24 tunni võrra ette. Paraku hukkus ka selles konfliktis inimene, seekord vägivallatseja. Jah, jutt käib muusik Raivo Rättest alias Kõmmarist, kelle lähisuhtevägivallani viinud lahutust lahkav artikkel küllap mõndagi lehelugejat hiljuti jahmatas.

Neid kaht lugu ja tegelikult veel teisigi samalaadseid ajakirjanduses ilmunud lugusid ühendab see, et neist avalikult räägitakse. Lähisuhtevägivalda peeti ühiskonnas aastaid inimeste omavaheliseks asjaks. Lähisuhtevägivallaga jõudsime alles kolme aasta eest sinnani, et karistusseadustikus muutusid baarikaklus ja oma lähedase peksmine eri kaalukategooria asjadeks. Lähisuhtevägivald on vägivallaliikidest kõige jõhkram, see ei ole ega ole tegelikult kunagi olnudki perekonna omavaheline asi. On võtnud palju aega, et me ka räägiks lähisuhtevägivallast kui ühest kuriteoliigist, millega tegelemine on meie kõigi mure. Sellest rääkimine on üks olulisemaid asju, et probleemi lahendama hakata.

Ida-Virumaa politseinikud saavad keskmiselt 140 lähisuhtevägivalla teadet kuus. Ühest küljest on see arv õõvastav, aga teisalt näitab, et inimesed julgevad lõpuks ometi teemast rääkida ja abi paluda, on tekkinud usaldus korrakaitsjate vastu. Muidugi tuleb seda usaldust õigustada, mis kahjuks ei õnnestunud aasta alguses Narvas. Oma abikaasa käe läbi elu kaotanud Jelena puhul ei teinud politsei kõik, mis oli tema võimuses. Sellest karmist õppetunnist on tehtud järeldused ka politsei sees ja personali puhul. Jelenat ei too miski tagasi, aga me peame hoidma ära uued sellised juhtumid.

Inimeste julgus probleemist rääkida on üks asi, aga neil on vaja ka tunda, et vägivallatseja saab karistuse. Ida-Virumaal alustab politsei mullusega võrreldes poole rohkem lähisuhtevägivalla kriminaalmenetlusi ning ähvardustega seotud menetluste arv on lausa kolmekordistunud. See kõneleb ühte keelt: teeme kõik, et toetada kannatanut ning et vägivallatseja tunneb oma teo tagajärgi. Samale järeldusele viis tänavu aprillini Pärnus väldanud lähisuhtevägivalla pilootprojekt, kus põhirõhk oli vägivallatseja kodust eemaldamisel ning ohvri toetamisel. Projektist selgus, et on äärmiselt tähtis kohe sündmuskohal ohvri nõustamist ja toetamist alustada. Samuti tuleb kannatanule kindlustada turvaline keskkond. Lähisuhtevägivald on psühholoogiliselt väga keeruline kuriteoliik ja šokist ülesaanuna võib kannatanule tunduda, et lihtsam on jätkata senist elu kui kõik pea peale pöörata. Seetõttu on vaja vägivalla ohvrile järjepidevat tuge ja seda eriti siis, kui mängus on lapsed.

Ida-Virumaal on kolmandikul lähisuhtevägivalla juhtudest kannatanuteks või tunnistajateks lapsed ja seal peab kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja väga kiirelt sekkuma. Mida kauem lapses trauma kinnistub, seda rängemalt see teda terve ülejäänud elu mõjutab.

Lähisuhtevägivalla ohvril on vaja turvavõrgustikku, ta peab tundma, et tal on, millele toetuda sellest väga keerulisest olukorrast välja pääsemiseks − just see oli üks peamisi järeldusi värskest pilootprojektist. Pärnumaal alanud projekti alustati nüüd ka Jõhvis ja Kohtla-Järvel ning järgmisest aastast lähenetakse lähisuhtevägivallale täiesti uut moodi Narvas. Viimases valitsuskabinetis kinnitasime ära selle, et Pärnus tehtud järelduste põhjal tehakse vajalikud seadusandlikud ja ametkondliku töökorralduse muudatused ning hiljemalt kolme aasta pärast on projekt kasutusel kõikjal üle Eesti.

On muide ekslik arvata, nagu jääks meie, ülejäänud, lähisuhtevägivallast puutumata. Enamik vägivallatsejaid on ise kunagi olnud ohvrid, kes pole piisavalt abi saanud. Vägivaldses keskkonnas kasvanud lapsed ei oskagi nooruki ega täiskasvanuna muudmoodi asju ajada ja seesama vägivald jõuab meieni koolides ja tänavatel. Vägivald sünnitab vägivalda, me saame selle ringi katkestada esiteks laste aitamise kaudu, aga ka vägivallatsejat ennast aidates. Ringkonnaprokuratuuri nõudmisel alustas Narvas tööd lähisuhtes vägivallatsenud meeste tugigrupp, kus osalemine on üks prokuratuuri lepitusmenetluse tingimusi. Võime vaielda, kas 10 kohta grupis on palju või vähe, aga algus seegi, sest pelgalt karistus vägivallaringi ei lõhu ja vägivallatsejat ei muuda, kui selle põhjustega ei tegelda.

Ja eelkõige peame muutma suhtumist. Kahjuks on Narvas vägivallakuritegude arv Eesti keskmisest oluliselt kõrgem ja sellest enamiku moodustabki lähisuhtevägivald. Peame jõudma lähisuhtevägivalla suhtes ühiskonnas samale arusaamisele nagu sissemurdmistega − valitseb täisleppimatus. Kui on kahtlus, et keegi kannatab vägivalla all, tuleb sekkuda ja sellest teada anda. Loome korraliku tugivõrgustiku ja pakume abi kõikidele osapooltele, et me jõuaksime lähisuhtevägivalla tagajärgedega tegelemisest selle vältimiseni.

* “Vaenlasega voodis” (“Sleeping with the Enemy”, 1991) on režissöör Joseph Rubeni psühholoogiline põnevik, mis käsitles vägivaldsest suhtest põgenenud naise lugu.

Ilmunud Põhjarannikus 04.10.2018.