Veel 15 aastat tagasi oli mõnel mehel autos kleeps: „Siin autos turvavööd ei kinnitata, siin surrakse nagu mees“. Täna on turvavöö kinnitamine nii ees- kui tagaistmel loomulik osa autosõidust ja pigem vaadatakse viltu neile, kes seda ei tee, kirjutab siseminister Andres .
See oli suur töö nii piitsa kui präänikuga, aga oleme jõudnud ühiskondliku leppeni, et autos käib turvavöö kinni. Samasuguse ühiskondliku leppeni peame jõudma nutijoobega. Kui autosse midagi kleepida, siis hoopis kleeps „Roolis ei loe“, mis on muide Delfilt väga hea algatus!
Sel nädalal keskendus liikluspolitsei autoroolis nutiseadmete näppijatele, mis tähendas muuhulgas seda, et siidikindad võeti käest ja kui varem võis kõrvalise tegevuse eest hoiatusega pääseda, siis nüüd oli trahv kindlustatud. Kellele on 80 eurot suur, kellele väike summa, igal juhul sai sellenädalaste reidide ajal Eesti eri paigus kümneid ja kümneid autojuhte selle filosoofilise küsimuse üle mõelda. Hoolimata sellest, et politsei nüüd ja edaspidi autorooli-nutisõltlastega karmimalt käituda võtab, ei aita seal tegelikult karistus, vaid nutisõltlasele kohale jõudnud arusaamine.
Seepärast oli politseil varuks veel teinegi võimalus ja mõnele nutiseadmega liiklusrikkujale pakuti valikut: kas trahv või sekkumiskoolitus. Teise variandi valinud nutijoodik saadeti paaritunnisele koolitusele, kus tehti puust ja punaseks selgeks, millised võivad olla autoroolis muude asjadega tegelemise tagajärjed. Üks asi on seadusesäte, mis keelab rooli nii alko-, narko- kui nutijoobnuna istuda, teine asi aga mõista, miks seda teha ei tohi. Sekkumiskoolitust on tänavu mitmel korral katsetatud ja plaan on seda laiendada, kaasates ka autokoole. Nii tulevaste kui juba olemasolevate autojuhtide täiendkoolitamine on üks olulisemaid vahendeid meie liikluse ohutumaks muutumisele.
Muidugi on seda ka järelevalve ja politsei otsib koguaeg uusi võimalusi liiklusjärelevalve tõhusamaks korraldamiseks. Nii näiteks katsetatakse juba praegu droone, millega leiab liikluspildist üles näiteks ohtlikke möödasõite sooritavad juhid või põhjendamatult liiklust takistavad sõidukid. Jätkuvalt arendatakse ideed, et kiiruskaamerad lisaks kiiruseületusele muid rikkumisi püüaks. See on aga kaugem eesmärk, liiklusolukorra parandamisega peab aga tegelema koguaeg, nüüd ja kohe, ja vajadusel ka karistades. Seepärast saime juba tänavuse aasta eelarves PPA-le lisaraha mobiilsete ehk teisaldatavate kiiruskaamerate ostuks, mis jõuavad järgmise aasta alguses igasse prefektuuri. Mobiilne kiiruskaamera töötab täpselt nagu tavaline statsionaarne „kapp“ tee ääres – kiiruseületus läheb automaatselt menetluskeskusesse ja sealt juba rikkuja postkasti. Erinevus on vaid see, et mobiilne kiiruskaamera vahetab asukohta mitu korda päevas vastavalt liiklusõnnetuste arvule ja liiklejate tähelepanekutele.
Meil pole kuus aastat liikluses nii palju inimesi hukkunud kui tänavu. Sealjuures on märgatavalt kasvanud just kõrvalteedel hukkunute arv, kus teatavasti kiiruskaameraid ei ole. Ma ei muretseks, et tulevaste mobiilsete kiiruskaamerate „trahvimasina“ hammasrataste vahele jääb juhuslikult eksinud pereisa. Kiiruskaamerast saadud trahv on kõige leebem meeldetuletus, et kiirust ei tasu ületada, olgu see või kogemata juhtunud. Selle alternatiiv on kas enda või kellegi teise vigaseks või surnuks sõitmine.