Sotsiaaldemokraadid on tõepoolest piduriks hullumeelsete kärbete tegemisel, mida nii suure kui ka väikese tähega parempoolsed eelarve parandamise nimel näha võiksid, kirjutab (SDE) vastuses Andres Kaarmannile, kes ihkab sotsidevaba valitsust.
Parempoolsete esindaja Andres Kaarmann tegi Sotsiaaldemokraatlikule erakonnale sisuliselt komplimendi, kui ütles, et sotsid tuleb valitsusest välja tõsta, sest siis hakkab viimaks juhtuma. Ehk teisisõnu saaks siis teha suuri kärpeid ja rahanduse kiirelt korda… nagu 15 aastat tagasi!
Seda, et riigi rahandus on halvas seisus, me teame. Küll aga ei tea me jätkuvalt, mis oleksid need konkreetsed kärped, kust ikkagi vähemalt miljard eurot kokku hoida. Mida, kui palju ja kellelt võtta soovitakse? On päris selge, et kärpekäed hiiliksid eelkõige ühiskonna nõrgemate taskutesse ja seda ei pea sotsiaaldemokraadid küll kuidagi mõistlikuks.
Kust kärpida miljardit?
Eestis on erakondadel sisuliselt kolm koolkonda. Opositsioon veab eelkõige kritiseerija taktikat – tõsta kulutusi. Selle loogika on lihtne: siuna kavandatavaid maksutõuse ja tee ettepanekuid, mis riigieelarve kulutusi hoopis suurendaksid. Vaielda pole kellegagi, sest tegelikult saavad nad aru, et tegeletakse populismiga ning see sobib ainult reitingute kasvatamiseks, mitte vastutustundlikuks riigijuhtimiseks.
Sisuline vastuolu on teise ja kolmanda lahenduskäigu vahel ehk kärped versus maksutõusud. Maksutõusud ei meeldi kellelegi ning tuleb tunnistada, et ühiskonna valuläve ollakse ületamas. Seega võib jutt kärbetest tunduda kui sööm värsket õhku. Eriti kui räägitakse erinevatest turundusrumalustest või esmapilgul ebavajalikest tegevustest ja ametitest, millega meie avalik sektor hooti ikka ja jälle silma paistab.
Kes leiab, et päästekomandosid ja politseinikke tänavatel on liiga palju? Millised on need kärped, mida ühiskond aktsepteeriks ning mis valusalt ei lööks just eelkõige ühiskonna nõrgemaid?
Aga veidi asjasse süüvides on näha selge muster – kärbetest rääkijad jäävad oma jutuga alati väga üldsõnaliseks. Nii pakub ka Kaarmann mõtisklusi, et kärped tuleb ära teha nagu 2009. aastal ja majandus tuleb kasvama panna, kuid targu jätab ta rääkimata, mida siis päriselt teha tuleb. Ainuüksi sotsiaaldemokraatide väljaviskamine valitsusest miljardit kokku ei hoia.
Parempoolsete juht Lavly Perling on andnud väikese vihje, et esimene kärpekoht võiks olla pensionide külmutamine. Seda siis hinnatõusude ja teadmise, et suhteline vaesus on Eesti pensionäri nägu, taustal. Järgmise aasta indekseeritud pensionitõusu tühistamine, mil keskmine vanaduspension peaks tõusma 50 eurot ehk 826 euroni, võiks tuua ca 150 miljonit eurot kokkuhoidu. Valus otsus ning puudu oleks jätkuvalt ca 850 miljonit eurot. Seejuures tuleb tõdeda, et samuti valus otsus – pensionide tulumaksuvabastuse külmutamine selle aasta tasemel on juba tehtud.
Tervishoius on aga juba järgmiseks aastaks puudu ca 150 miljonit eurot. Kes tõstab käe ja ütleb, et sealt võiks veelgi raha kokku hoida ning pikendada ravijärjekordi? Kes leiab, et päästekomandosid ja politseinikke tänavatel on liiga palju? Millised on need kärped, mida ühiskond aktsepteeriks ning mis valusalt ei lööks just eelkõige ühiskonna nõrgemaid?
Vaja on laiapindset lahendust
Eelarvenõukogu on hiljuti öelnud, et eelarvepositsiooni parandamine eeldab valitsuselt teadlikke tulu- ja kulupoliitika otsuseid, mitte vaid majanduskasvu taastumist ja sellega kaasnevat paremat maksulaekumist. Muidugi tuleb kriitilise pilguga vaadata kulusid. Seda tuleb teha pidevalt. Küll aga ei ole mõtet rääkida sellest, kuidas vaid kulude kokkuhoiuga suudame eelarvet parandada.
Tulu poole pealt tuleb ära teha eelarvestrateegias juba kokku lepitu ning arutleda, milliseid tuluallikaid suudaks riik veel leida võimalikult väikese valuga. Neid kohti ei ole palju, kuid sellest kõigest tuleb rääkida. Sotsiaaldemokraadid on näiteks rääkinud julgeolekumaksu kehtestamisest. Samuti toetavad sotsiaaldemokraadid astmelist tulumaksu. Erinevad rahvusvahelised organisatsioonid ning analüütikud on Eestile soovitanud ka varamaksude kehtestamist. Seda ei sooviks omakorda muidugi Parempoolsed, nagu ka astmelist tulumaksu või muud, mis jaotaks maksukoormust õiglasemalt.
Poliitikute ülesanne, sõltumata maailmavaatest, on aga tervikliku pildi nägemine ja tasakaalu leidmine ühiskonnas. Kärpida pensione, tervishoiu kättesaadavust, siseturvalisust, vähendades madala sissetulekuga inimeste toimetulekut veelgi, oleks lihtsalt võimatu ja rumal samm.
ANDRE HANIMÄGI ⟩ Kuidas saada miljard eurot? Lavly Perling vihjab pensionide külmutamisele