Streik ja üleminek ei sobi mitte kuidagi kokku.
Haridusküsimuste jõel on Kallas kahel pool. Vähemalt nii tundub jälgides arutelu peaminister Kaja Kallase ning haridus- ja teadusministri Kristina Kallase vahel. Selge on aga, et õpetajate streik ei ole ainult ühe ministri, vaid kogu valitsuse, sealhulgas peaministri probleem. Ja loomulikult ka kogu Eesti peab hinge kinni hoidma, et lahendus ühel või teisel moel, streikides või mitte, tuleb. Miks?

Läbikukkumine ei ole variant
Õpetajate palgaküsimuse kõrval oleme väga vähe rääkinud taasiseseisvumisaja ühest olulisimast reformist, mis saab sel aastal alguse – üleminek täielikult eestikeelsele õppele. Järk-järguline üleminek on tegelikult mitteametlikult alanud juba varem. Vene kodukeelega lapsed on jõudnud järjest agaramalt eestikeelsetesse koolidesse. See iseenesest tervitatav tendents on loomulikult ka suur murekoht ja lisapinge õpejatatele. Mitte ainult ei tule nüüd arvestada 20-30 ja rohkemgi õpilasega, nende iseloomujoonte, õpi- ja keskendusmisvõimega, vaid ka väga erineva või lausa puuduliku keeleoskusega. Võib vaid ette kujutada, kuivõrd keeruline olukord see tegelikult on.

Rohkelt tähelepanu pälvinud pealinn Tallinnas on koolidest puudu üle 200 õpetaja, keda avasüli tahvli ette oodatakse. Üle 400 õpetaja ei vasta aga keelenõuetele ning ei saa jätkata hariduse andmist juba vähem kui üheksa kuu pärast. Enam kui 700 õpetajat on aga pensionieas ning võiksid homnepäev minna väljateenitud puhkusele. Eelmisel aastal pani tahvlikepi nurka ja lahkudes ukse enda järel kinni üle Eesti 1500 õpetajat, kellest kolmandik noored vanuses 30-49. Kvalifikatsiooninõuetele vastavaid õpetajaid ei ole aga kusagilt asemel võtta. Vastupidi, oleme viimaks võtnud vastu poliitilise otsuse, mille tagajärjel kvalifitseeritud õpetajate arv hoopis langeb.

Kui oleme valmis selleks, et õpetajal ei peagi olema vastavat kvalifikatsiooni ning üleminek eestikeelsele kvaliteetsele haridusele ei olegi tegelikult prioriteet, siis võime silma kinni pigistada küll.

Seega oleme olukorras, kus suurima ja olulise reformi eel on õpetajad hoopis streikimas ning valitsuse kogu tähelepanu on ülemineku õnnestumise asemel koondunud vaidlusele, kas 10 miljonit tänavu leida on vajalik või võimalik. Õpetajate palgaküsimuse lahendamine järgmiste aastate jooksul nõuab muidugi suuremat püsikulu, kuid probleem on igal juhul olemas ega kao kuhugi. Kui palgaküsimust ei lahendata, jõuame küsimuse juurde, kes meie lapsi õpetama siis hakkavad. Kui oleme valmis selleks, et õpetajal ei peagi olema vastavat kvalifikatsiooni ning üleminek eestikeelsele kvaliteetsele haridusele ei olegi tegelikult prioriteet, siis võime silma kinni pigistada küll.

Arvan siiski, et nii meie ühiskonna sidususe, hariduse kvaliteedi kui ka selgelt julgeoleku ja usalduse mõistes riiki ja valitsusse peab üleminek toimuma võimalikult edukalt ja sujuvalt. Õpetajate rahulolu ja motiveeritus on selle mõtte alusvundamendiks. Streik ja üleminek ei sobi mitte kuidagi kokku.

Palgaküsimusest laiem
Kuigi õpetajate streigist rääkides on meie põhifookuses arusaadavalt töötasu, on õpetajate motivatsiooni pärssivaid tegureid siiski rohkem. Üks on muidugi poliitiline kommunikatsioon, kus enne valimisi antakse rohkelt lubadusi, millest hiljem kinni ei jaksa pidada. Nii toimus see mitmete teiste näidete kõrval ka õpetajatega. Loomulikult on sel tihti ka objektiivseid põhjuseid, kuid kõrgelennulised lubadused on kippumas vähendama Eesti inimeste niigi madalat usaldust erakondadesse, aga ka riigikogusse ja valitsusse. Selle patu peale peavad kõik erakonnad punastama ja valijad mõtlema.

Kui me teame, et eriliselt puudu on just teatud erialade õpetajad, siis võiks nende õpetajate palgatase ka seda peegeldada.
Kuid palgaküsimuse lahendamise kõrval nõuavad minu hinnangul tähelepanu ka teised küsimused, millele võiks otsa vaadata. Palk ei ole kindlasti ainus, mis inimest tööl hoiab ja motiveerib. Üheks murekohaks on perspektiivi küsimus. Igal erialal on normaalne, kui inimene vaatab oma karjäärivõimalust. Tehes tublit tööd ja panustades organisatsiooni, on alati lootus, et saadakse ametikõrgendust ning seeläbi ka suuremat palka. Õpetajaks minnes sellist vaadet ei ole, sest kunagise haridusreformi käigus kaotati õpetajate atesteerimise astmed ning noorematest ja vanematest, pedagoogidest ja õpetajatest-metoodikutest said ühel pulgal olevad õpetajad. Kahtlemata võiks motivatsioonist rääkides avada sellegi debati, kas ja kuidas tagada siiski võimalus teha karjääri ning ennast arendada ka haridusvaldkonnas.

Pärast õpetajate kiireloomulise alampalgaküsimuse lahendamist võiks avada järgmisegi arutelu, milleks on diferentseeritud palk. Piirkonniti see juba sisuliselt veidi on olemas, sest Ida-Virumaa õpetajate palk on poliitiliste valikute järel suurem kui mujal Eestis. Selle on tinginud mitte niivõrd nende õpetajate hoopis parem teadmiste tase, vaid sundolukord. Turuloogikat võiks aga laiendada: kui me teame, et eriliselt puudu on just teatud erialade õpetajad, siis võiks nende õpetajate palgatase ka seda peegeldada. Loogika, et turg määrab hinna, peaks sobima väga hästi ka paremerakondadele.
Võtame seega sihiks, et lahendame selle kriisi, läheme edukalt edasi üleminekuga ja võtame selle prioriteediks ning lahendame õpetajate motivatsiooniküsimusi mitte pelgalt rahaga, vaid ka sisuliste muudatustega.
Läänemere gümnaasiumi õpetajate streik