Riigikogu toetas sel nädalal kirikute ja koguduste seadust, mis lühidalt öeldes ei luba meie kirikuid-kogudusi juhtida neil, kes toetavad sõda ja hävingut ning on ohuks meie põhiseaduslikule korrale ja eksistentsile. Vastu võetud seadusemuudatus ei ole üleskutse loobuda oma usust. See on üleskutse loobuda vaid vägivalla õigustamisega seotud institutsionaalsest sõltuvusest.

Veel enne eelnõu lõpphääletust jõudis saadikutele kiri, mille saatsid Pühtitsa kloostri nunnad. Kirja keskmes oli sügav soov jääda truuks oma nunnatõotustele, mis nende sõnul seob neid pöördumatult Moskva patriarhaadi ehk Vene Õigeusu Kiriku jurisdiktsiooniga.

Moskva patriarhaat ei võrdu õigeusuga

Kui selle kirja eesmärk oli koputada riigikogu ja avalikkuse südametunnistusele, et parlament tegeleb täiesti vale asjaga, siis paraku andis kiri veel kord edasi, et probleemi laiemat ulatust ei soovita mõista. Esmalt jäi silma see, mida ei öeldud – patriarh Kirilli nime, tema tegevust, tema sõnu ja õnnistusi mänguväljakutele langenud rakettidele ei mainitud kordagi. Vaikus selles osas kõlas sügavamalt kui kõik öeldud laused.

Kui tõotus on antud Kristusele, siis tekib küsimus: mida tähendab truudus institutsioonile, mille juht õigustab avalikult sõda, kannatusi ja hävingut? Kas pühendumus Kristusele peab ilmtingimata tähendama jäägitut lojaalsust kiriklikule struktuurile, kui selle juhtimine on eemaldunud Kristuse rahusõnumist?

Kristus ei võrdu Moskva patriarhaadiga. Ja tõotus Kristusele ei saa tähendada pimedat kuulekust institutsioonile, mis õigustab vägivalla ideoloogiat. Kirik, mis ei suuda seista vägivallatu evangeeliumi eest, ei ole Kristuse ihu, vaid on muutunud poliitilise võimu tööriistaks. „Andke siis keisrile, mis on keisri oma, ja Jumalale, mis on Jumala oma!“ Nii jumalasõna kui seaduseraamat ütleb, et ilmalik võim ja vaimulik võim on lahus. Ent ajalooliselt on just Vene Õigeusu Kirik olnud tugevalt seotud Vene riigi ja valitsejatega. Viimastel kümnenditel on see seotus muutunud sisuliseks alluvuseks Putini režiimile.

Moskva patriarhaat kordab pidevalt, et ainult Moskva on tõeline õigeusk. Teoloog Tauri Tölpt on toonud välja, et selline kontseptsioon on Vene maailma ehk russki mir‘i ideoloogia osa ning selles seisneb ka patriarh Kirilli ohtlikkus: kogu vene õigeusk peab justkui olema Vene Õigeusu Kiriku all. Ei pea ja Eestis ei ole see ajalooliselt nii ka olnud. Ka mitte Pühtitsa klooster.

Õigeusu kirikus on olemas ka õpetuslik mehhanism selliste olukordade hindamiseks. XV kanon sätestab, et kui piiskop õpetab avalikult hereesiat, on usklikel õigus – ja koguni kohustus – temaga osadus katkestada. Nii on ka ajaloos tehtud. Näiteks Ukrainas, kus Konstantinoopoli patriarh andis sealsele kirikule autokefaalia ehk iseseisvuse selleks, et kaitsta usulist identiteeti ja eemalduda poliitilisest sõltuvusest.

Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juht metropoliit Illarion ütles Ukraina kirikule autokefaaliat kommenteerides, et „kui Ukraina Kirik tahab meist lahkuda, oleks ta lahkunud juba tükk aega tagasi. Mõistate, et Vene Õigeusu Kirikul pole Kiievi Moskva-orbiidil hoidmiseks mingeid hoobasid – ei poliitilisi, finantsilisi ega halduslikke. Kuid on olemas Ukraina Kiriku piiskopkonna, vaimulike ja kirikurahva tahe jääda Vene Kirikuga ühtseks. Mõni ütleb meile: andke Ukraina Kirikule autokefaalia, laske sel minna – kõigil on parem. Aga kui rahvas seda ei soovi, piiskopid ei taha, vaimulikud ei taha, kuidas saaksime kehtestada autokefaalia? Me ei saa ega kehtesta“. Metropoliit Illarion andis seega mõista, et küsimus on tahtes, mitte võimalikkuses.

Usuvabadust seadus ei puutu

Aga siinsete koguduste vabaduse aken sulgub kiiresti. Paneb pehmelt öeldes pani kulmu kergitama, et EKÕKi vaimulik juhtkond on saatnud kogudustele uue põhikirja eelnõu, mille sisu tugevdab piiskopliku kontrolli koguduste üle ja teeb iseseisva otsuse alluvuse muutmiseks sisuliselt võimatuks. Palmipuudepühal, vähem kui nädalaga, peaksid kõik kogudused selle kinnitama. See ei ole vaimulik protsess, vaid kõlab kui organisatsiooniline vangistus.

Eestis on usuvabadus tagatud. Usuvabadus ei aga absoluutne ega tähenda, et riigil tuleb igal juhul jääda passiivseks ka siis, kui religioosne organisatsioon seob end süsteemselt võõrriigi poliitikaga. Vajadusel tuleb kaitsta koguduste, vaimulike ja usklike vabadust teha oma vaimulikke valikuid poliitilise mõju või ideoloogilise surveta.

Seadusemuudatus puudutab paljusid väga isiklikul ja tundlikul tasandil. On mõistetav, et see tekib segadust ja küsimusi, mida see kõik tähendab minu kogudusele, minu usule, minu vaimulikule elule? Siinkohal on riigil ja meil kõigil ühiskonnaliikmetena kohustus selgitada, et küsimus ei ole inimese usus, õigeusus kui usundis või tõotuses Kristusele. Küsimus on ainult institutsionaalses kuuluvuses ja selles, kellele tegelikult antakse vaimulik ja organisatsiooniline voli tegutseda meie riigi piires. Jumala teenimine peab olema edaspidigi tagatud. Ja see saab nii olema.

Andre Hanimägi, riigikogu õiguskomisjoni esimees (SDE)