Reformierakond on tulnud ettepanekuga peatada Venemaa ja Valgevene kodanike õigust hääletada kohalikel valimistel. Selliste radikaalsete ettepanekute tegemine meenutab mulle kunagise luterliku kiriku pastori Niemölleri öeldut: “Kui natsid alguses tulid kommunistide, sotsiaaldemokraatide ja juutide järele, siis olin ma vait. Kui tuldi minu järele, siis ei olnud enam kedagi järele jäänud, kes oleks minu eest seisnud.” Tundub, et me võtame samm-sammult üle vaenuliku riigi juhtimismudelit. Kaotades võimaluse kohalikel valimistel kaasa rääkida, ei eristu me idanaabrist või tema väiksemast vennast. Ei tasu uskuda, et peale hääletamisõiguse äravõtmist ei väljenda end kuidagi muudmoodi, mõned võivad seda teha palju radikaalsemal viisil ning lõppkokkuvõttes puutume me kokku tõelise julgeoleku kriisiga, mida Venemaa kindlasti kasutaks ära. Seda me endale lubada ei saa.Kuigi esmapilgul ja arvestades geopoliitilist olukorda Euroopas võib see ettepanek tunduda loogiline, ei ole see kuidagi kooskõlas Eesti Põhiseadusega. Paragrahvis 156 on selgelt kirjas, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud kõik selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kuusteist aastat vanad. See ei välista teiste riikide kodanikke. Kuidas siis edasi?
Kõigepealt peab selgeks tegema, mis on selle muudatuse eesmärk. Justiitsminister Kalle Laanet väidab, et tegemist on Eesti julgeolekuriskiga. Julgen vastu väita, et sugugi mitte kõik Venemaa kodanikud on oht meie riigi turvalisusele, seda enam, et Eestis elavate Venemaa kodanike arv on hüppeliselt kasvanud Eestilt rahvusvahelist kaitset taotlenud arvu tõttu. See on selge signaal – kõigile nende riikide elanikele ei sobigi Putini või Lukašenka poliitika ja nemad ei tunne end oma koduriigis turvaliselt. Nad soovivad elada progressiivses ja turvalises riigis, kus keegi ei karda tänavatel kõndida, kus igaüks on väärtuslik, kus valitseb põhiseaduslik sõnavabadus. Puht pragmaatiliselt rääkides nemad panustavad ka Eesti SKP-sse.
Lisaks sellele, ei tähenda Vene kodakondsus automaatselt radikaalsete ja kremlimeelsete ideede toetamine. Me oleme kõik näinud, mis tulemuse on sel aastal toimunud riigikogu valimistel EÜVP ja liikumise Koos liit said:14 500 häält tuli Eesti kodanikelt Eesti kodanikele. See tulemus on lausa suurem kui Parempoolsetel, kes kuulutasid üle poole miljoni euro valimiskampaania peale. Kujutage nüüd ette olukorda, et ligi kolmandik hääleõiguslikest isikuteks kaotavad hääleõigust Narvas. Sellisel juhul ühe hääle mõju suureneb lausa 50% võrra! Ehk väga väike osa inimestest hakkavad nüüd otsustama terve kohaliku omavalitsuse käekäigu eest! Kui me läbimõtlematult võtame neilt hääleõiguse ära, siis see tekitab liigset ja ebavajalikku pinget ning võib olla lausa veelgi suurem oht Eesti turvalisusele.
Vene passiga inimeste seas oli neid, kellele ei sobinud Eesti ühiskonda lõhestavad väited mõne erakonna esindajalt. Ka nemad mängivad olulist rolli meie riigi tuleviku ehitamises. Praeguse seisuga elab Eestis umbes 69 000 hääleõiguslikku Venemaa ja Valgevene kodanikku, mis moodustab alla 6% Eesti rahvaarvust. Kuid nendel inimestel on Eesti kodakondsusega sõbrad ja tuttavad, kolleegid ja elukaaslased, kes armastavad oma koduriiki ja soovivad panustada meie tulevikku. Ka minul on selliseid sõpru ja tuttavaid, nad peavad Eesti riigist lugu, õpivad eesti keelt ja soovivad siia ka jääda. Mind kurvastab mõte, et ühel päeval peaksin ma neile selgitama, miks nad ei saa enam oma kodukandi kujundamisse panustada.
Kui me soovime ehitada tulevastele põlvkondadele progressiivset riiki, peame looma sellest vastavaid tingimusi. Hääleõiguse äravõtmine tõukab inimesi Eestist eemale, ei aita integreerimisprotsessile kaasa ning lõhestab ühiskonda. On aeg aru saada, et kõik venelased ei ole Putini algatatud sõjas süüdi. Igaühe panus loeb, igaüks loeb.