Nii õpetaja kui ka õpilase töökoorma varjus tegutseb riukalik “süsteem”. Süsteem, mille väljenduseks on õpetajale kõrgemalt juhtimistasandilt saabuvad käsud ja keelud, mis on kooskõlas müütilise “õppekava” ja “meetodiga”, kirjutab ERRis tuntud koomik ja õppejõud Aleksandr Popov.
Viimasel ajal olen sattunud lugema arvamusi, arutlusi ja analüüse (nii traditsioonilises kui ka sotsiaalmeedias) selle kohta, kuidas koolisüsteem põletab läbi nii õpetajaid kui ka õpilasi. Viimaseid vaata et rohkemgi kui esimesi. Iga sellise kirjatüki peale on mu imeliku ehitusega ajukurdude vahedes hakanud ikka ja jälle kumisema üks ja seesama viis – legendaarse vokaalinstrumentaalkollektiivi Pink Floyd lüüriline arutlus veel ühest tellisest müüris.
Oma suhteliselt sisutühja eluteekonna jooksul olen ma muude ametite ja seikluste kõrvalt jõudnud juba tugev kümme aastat ja pealegi vahelduva eduga ka õpetaja ametit proovida. Eks ma suhteliselt prügipedagoog olen, kuid eks arengut on olnud ka.
Igas eelnevalt ära märkimist leidnud “mõtiskluses” on olnud midagi, mis mind kõnetab. Olgu selleks pikad töötunnid, madal palk, suur koormus või varajane tööpäeva algus… Ei ole siin päikese all kohta, mis kooliperele tundmatu oleks.
Lisaks meediaruumis arvamusi avaldavatele spetsialistidele ei saa kuidagi mainimata jätta ka sotsiaalmeedias barrikaadidele pürgivaid laste õiguste eest võitlevaid vanemaid. Täiesti mõistetav on nende pahameel ja tahe ebaõigluse vastu võidelda, kui lapse koolipäevikus avanev vaatepilt on kõike muud kui innustav. Kodutööd, kontrolltööd, kohustused ja käsud. Sellise koorma all ei peaks keegi elama ja selles osas on neil täielik õigus.
Aga kuidas siis taltsutada seda kohustuste laviini? Kõige lihtsam viis oleks vast öelda, et “ei tee!” Ei tee nii palju. Ei tohi nii palju nõuda. Õps, jäta lapsed rahule!
Aga kahjuks oleks see kõigest osa lahendusest. Ega õpetajad ise ka õpetajate toas suurest kohustuste mahust kantuna õeluspidusid ei pea. Kõik selle, mis lapsed peavad ära tegema, peavad nemad ju ära hindama. Ja seda täpselt samuti lisaks koolitundide ajale ka omaenda ajast. Ei ole neilgi seda õndsat võimalust tööpäeva lõppedes jalad seinale visata ja mõelda, et kuskil keegi koolilaps veel rügab, aga nemad on juba levist väljas.
Nii õpetaja kui ka õpilase töökoorma varjus tegutseb riukalik “süsteem”. Süsteem, mille väljenduseks on õpetajale kõrgemalt juhtimistasandilt saabuvad käsud ja keelud, mis on kooskõlas müütilise “õppekava” ja “meetodiga”.
Õpetajale on ette antud materjal, mis peab õppeaasta jooksul läbitud saama. Ja peale loetud sõnad, mis saab siis, kui see läbitud ei saa. Ja nii see õpetaja siis asubki plaani täitma. Kaaslaseks hindeliste tööde esmapilgul üüratuna näiv kogus ja selle koguse vastu võitlevate õpilaste ja nende tugisüsteemi piiramatu viha.
Jah, alati saab teha teisiti. Vähemalt selline mulje jääb lõppematust interneti kommentaariumivoost. Soovitusi ja õpetusi selle kohta, kuidas üks või teine teguviis peaks olema ju iseenesest mõistetav ja arusaadav on rohkem kui muukeelset infot haridus- ja teadusministeeriumi koduleheküljel. Kuidas need õpsid siis aru ei saa? Nagu mingi nõukaaeg oleks lahti, tõesõna.
Saavad aru, väga hästi saavad. Aga nemadki on võimetud muutma süsteemi päevapealt. Igal õpetajal oleks ettepanekuid ja soovitusi, kuidas tema ainetunde oleks paslikum ja parem läbi viia. Igal õpetajal oleks soovitusi süsteemi “avataridele”, kuidas nõuda tulemusi ilma, et koolimajast saaks kohustuste koloonia. Igal õpetajal valutab süda, kui õpilane on murest murtud, sest raske koorem on teda juba vaata, et lömastamas.
Süsteem ei muutu üleöö. Süsteem punnib vastu. Ta ei taha muutuda lihtsalt seetõttu, et kellelegi ei meeldi, et ta olemas on. Süsteem saab muutuda ainult siis, kui on tahtjaid, kes seda muudaks. Kui on neid, kes sooviksid kuulata ja proovida uut moodi. Ja kuulata mitte ainult häid sõnumeid, vaid ka muremõtteid ja halbu uudiseid. Kuulda, et on raske nii kehas kui ka vaimus. Kuulda, et kogus on lämmatanud kvaliteedi. Kuulda, et õppimine ei ole liinitöö ja et iga õpilane, kes ei jõua tempos püsida, ei ole praaktoodang.
Õpetajad ausalt ka proovivad. Nad ausalt ka hoolivad. Vähemalt senikaua, kuni neil on põhjust hoolida. Kunagi, kui ma õpetajaameti kasuks otsustasin, seadsin endale kindla piiri – ma lähen kohe ja kindlasti ära siis, kui ma tunnen et mind enam ei huvita. Kui ma tunnen, et minupoolest võib kogu see krempel põleda heledama leegiga, kui Savonarola tuleriit. Kui ma enam ei tunne rõõmu, et mu jutt kasvõi korraks klassiruumis olevad silmapaarid särama süütab.
Ma ise olen sellele piirile väga lähedal. Nii sellepärast, et kohati valdab hinge abituse tunne, sest ei saa süsteemile vastu, kui ka sellepärast, et lugedes sotsiaalmeedias valitsevaid kommentaare tekib paratamatul soov öelda, et “aga tehke siis ise kurat võtaks!” Tulge ja tehke paremini, kui praegu on. Tulge ja näidake seda common sense‘i ehk tervet mõistust, mille puudumist te neile, kes praegu teevad, ette heidate.
Aga enne, kui ma lähen, soovin teha ühe viimase katse. Viimase katse tuua teieni mõtte sellest, et tegelikult on muutus võimalik. Et tegelikult ka saab suhtlemise kaudu tulemusi, mis on kõiki osapooli rahuldavad. Et õpetajaga saab rääkida, ja õpetaja kuulab. Et õpilane tahab, kasvõi õpetajalaurilikult ülesandeid teha, tahab ja suudab. Et lapsevanem mõistab, et õpetaja tahab head, mitte ei ole kubjas. Et süsteemi “avatarid” mõistavad, et kõike ei saa tabelitesse ja numbritesse panna.
Õpetajaks olemine on kutse. See kutse peab tulema sinust endast. Seda ei saa sundida, küll aga annab seda lämmatada. Selle kutse suurimaks koormaks on alles hoida tahe kutsele vastata. Kui see tahe hakkab mõranema, siis on selle mõranenud tahte taastamine väga keeruline, et mitte öelda võimatu.
Seega, kallid kaaskannatajad, kuulakem teineteist. Rääkigem teineteisega, selmet rusikas taskus ringi käia. Võimalusi asju teha on palju. Tahet neid teha jääb aga iga päevaga aina vähemaks.