Joosep Vimm, Tallinna abilinnapea
Rattasõbralikku linna ei loo ühe võluvitsaga. Küll aga peab siht silme ees olema ja mitte ootama jääma. Seda näeme teiste Euroopa linnade pealt, kus aktiivne jalgratta kasutamine pole iseeneslikult tekkinud, vaid teadliku töö tulemus. Tegutsema peab – seda mitmel moel korraga.
Pealinn on rattastrateegias seadnud eesmärgiks, et 11% kõigist igapäevastest sõitudest tehtaks tulevikus jalgrattaga. Veel enam – 25% kodu ja kooli vahet sõitmisest võiks olla ratta seljas. Kuidas aga selleni jõuda?
Siin ongi kaks lähenemist. Võib alustada ühest tegevusest ja selle põhjalikult valmis saada enne, kui järgmise juurde asutakse. Nii näiteks on vahel kosta, et üks ja ainus rattaliiklust soosiv tegevus peaks olema teede ehitus praegu. Samas eeldavad nii mõnedki lahendused katsetamist ja vajadusel ümber tegemist.
Teine võimalus on üheaegselt tegeleda mitme erineva suunaga, mis üksikuna ehk ei annakski suurt efekti. Küll aga mängivad oma väiksemat või suuremat rolli tervikus. Ja just nii saavutame tulemuse. Tarvis on nii taristut, head liikluskultuuri kui ka eeskujusid.
Suve jooksul on rattasõbraliku linna poole liikumises toimunud mitmeid edasiminekuid ja neid tuleb veel. Igapäevane rattakasutaja vajab peamiselt ohutut ja mugavat rattateede võrgustikku ning parkimisvõimaluste olemasolu. Rattakasutajate hulk on omakorda tähtis ohutuse mõjutaja ka liikluskultuuri muutjana.
Kesklinna rattateede võrgustik saab täiendust – näiteks vanalinna ring saab kokku Toompuiestee-Rannamäe tee lõigu ümberkorraldustega. Lähiajal paigaldatakse uusi rattaparklaid, järgemööda korrastatakse kooliümbrused, et õpilastel oleks turvalisem iseseisvalt ka rattaga koolis käia. Esimesed sellised tööd tehakse osade koolide ümber Nõmmel, Mustamäel ja Pirital.
Samal ajal vähendame mitmetel südalinna, Põhja-Tallinna ja Nõmme teedel suurimat lubatud sõidukiirust. Tervikrekonstrueerimiste käigus luuakse mitmele tänavale rattaliikluseks täiesti uus kvaliteet.
Kesklinna rattaradade punast märgistust teekattel värskendatakse edaspidi ohtlikumates kohtades, nagu ristmikud, ühistranspordipeatused ning sisse- ja väljasõidud. Töö käib suuremate bussipeatuste ümbruste ja ristmikega, mis muudetakse ratturitele ohutumaks. Jätkame ka rattaradade füüsilist eraldamist teistest sõiduradadest. Turvalisust annab see juurde ka jalakäijatele.
Tervislikku liikumist ja liiklusõpetust soodustav „Rattaga kooli“ toetust hakkab Tallinn andma alates augustist. 100-eurost toetust saab taotleda kõigile 10-15-aastastele Tallinna lastele, kes on sel aastal läbinud jalgratturi juhiloa koolituse ning kellele on ostetud jalgratas. Kusjuures aina enam on ka rattapoode, kust saab soodsa hinna eest kasutatud ratast osta. Korralikud ja töökorras asjad ei pea ilmtingimata uued olema.
Sellest, kus ja millega liigelda, ei ole vähem tähis rattasõidule hoo andmisel ka küsimus, kus seda hoida. Uute avalike rattaparklate rajamise kõrval käivitus sel suvel ka korteriühistute toetusmeede rattamajade rajamiseks. Kusjuures arvestatud on ka nendega, kes soovivad hoopis rattaruumi majas sees sisustada hoidikutega.
Nii võibki tõdeda, et Pärnu maanteel pollarite paigaldamine või laste rattaostu toetus ei lahenda kõiki muresid Tallinna rattaliikluses. Küll aga on need tükid, mis aitavad seda piltmõistatust kokku panna. Lõpptulemusena saame Tallinna pidada ühel päeval tõeliselt rattasõbralikuks linnaks. Linnaks, kus tõesti veerand kooli ja kodu vahelistest sõitudest saaks teha jalgrattal mugavalt ja turvaliselt.