Õhtulehe reporter Viljar Voog esitas kaks valeväidet: 1) et “ hävitavad demokraatiat”, kuna “muudatusettepanekute tõttu ei saa riigikogus enam üldse tööd teha,”2) ja et kui selliseid meetodeid hakatakse laiemalt kasutama, siis “ongi Eesti demokraatial ots peal, kirjutab sotsiaaldemokraat Siim Tuisk Õhtulehe veergudel.
”Esiteks, 99% eelnõude puhul pole juntimist võimalik või mõtet korraldada, sest valitsus saab siduda vastuvõtmise usaldushääletusega, ning muudatusi mitte arvestada. On väga üksikud juhtumid, kus sedasorti sidumist pole võimalik teha ja rahvahääletus ongi üks neist. Demokraatia ei ole tõttu ohus. Kui üldse millegi, siis riigikogu pideva marginaliseerimisega valitsuse poolt ja opositsiooni muudatusettepanekutele sisust hoolimata vastu hääletamisega.
Teiseks, ka rahvahääletuse küsimuse osas pakkusid opositsioonierakonnad oma abi küsimuse sõnastamisel, nõnda et tulemusel oleks tagajärg. Sest rahvahääletus ei ole suvaline poliitiline otsus, ja pole mõtet naeruvääristada üht kõige olulisemat rahva kaasamise viisi niiviisi, et ühe vastuse puhul ei juhtu midagi ja teisel juhul ei kavatseta midagi teha. See on riigi vahendite ja kodanike usalduse väärkasutus erakondlikes huvides.
Kolmandaks, obstruktsionism on opositsiooni tööriist, ja teistes parlamentides, kus võim vaheldub tihedamini, on enamik võimulolijaid teadlikult jätnud opositsioonile võimalusi, sest teavad, et neil on samu vahendeid enda erakonna jaoks varsti vaja. Meie võimujaotus on väga koalitsiooni suunas kaldu ja sellest tulenevalt langeb ka rahva usaldus parlamendi vastu. Sest kui ei paista, et ühtegi asja otsustataks riigikogus, siis mis on selle kogu olemasolu mõte? tegevus võib pikemas plaanis tõsta just usaldust riigikogu vastu, sest tänu neile ei ole see suvaline kummitempel, vaid võib olla kõige olulisem lahingukoht.
Lisaks toon välja paar võimalust, kuidas tasakaalu taastada:
1) anda vajadusel riigikogu liikmele audiitori õigused konkreetse ministeeriumi suhtes, et saaks kahtlust tekitanud toiminguid kontrollida. Arvestades, et riigikogu kinnitab riigieelarve, siis vajaduse tekkimisel peaks selliselt määratavaid audiitoreid olema kaks, üks opositsiooni, üks koalitsiooni poolt.
2) tuua riigieelarve koostamine riigikokku koos vajaliku tugipersonaliga. Just see on viis, kuidas päris mitmel maal, nt USAs, hoiab parlament väga täpselt silma peal administratsiooni tegevusel. Ning tänu rahvaesindajatele kehtivatele või võimaldatavatele avalikustamisnõuetele saab avalikkus teada asju, mida valitsused hea meelega väljastanud poleks. Isegi EKRE toetas opositsioonis olles riigieelarve suuremat avalikustamist, kahju, et rahandusministri kohal on nad sellest lubadusest loobunud.
Vastukaja | Abielureferendumile vastu seismine takistab riigikogul muutumaks kummitempliks