Kooseluseaduse vastuvõtmise järel tuleks arutelusid jätkata, et vähendada vastuolusid ja suurendada mõistmist eri poolte vahel, kirjutab Hugo Treffneri Gümnaasiumi filosoofia ja religiooniloo õpetaja Toomas Jürgenstein.

Ei pea olema prohvet märkamaks tõsiasja, et kooseluseaduse üle peetav debatt on sündmus, mis on puudutanud suurt osa Eesti ühiskonnast. Seda võib märgata nii noorte, keskealiste kui ka vanemate inimeste seltskondades liikudes.

Olen isiklikult eelkõige jälginud kooseluseaduse debati religiooniga seotud poolt. Paaril korral olen ka kooseluseaduse toetuseks avalikult sõna võtnud, mille eest sain ohtralt nii toetavat kui kriitilist tagasisidet. Kohati on vaidlused ja arutelud kooseluseaduse üle haaranud nii suurt hulka inimesi, et usulise paralleelina meenusid omaaegsete Jumala kolmainsuse üle peetud debattide kirjeldused. Näiteks neljandal sajandil elanud Nyssa piiskop Gregorius räägib Konstantinoopolis valitsenud meeleoludest järgnevalt: «Kui palud kedagi siinses linnas vahetada raha, hakkab ta sinuga vestlema sellest, kas Jumala Poeg on sündinud või loodud. Leiva maitse ja headuse üle pärides saad vastuseks, et Isa-Jumal on suurem kui Jumala Poeg. Kui aga soovid võtta vanni, öeldakse sulle, et enne Jumala Poega ei olnud olemas midagi.»

Midagi sarnast eelmises lõigus kirjeldatud rohkem kui pooleteise tuhande aasta taguse ajaga, kus väga paljud inimesed olid ärevil ja kibelesid vaidlusalusel teemal rääkima, märkasin ka möödunud nädalal. Nii näiteks oli mul koolis külas kolleeg Inglismaalt, jätsin ta oma õpilastega arutama Eesti koolisüsteemi ja tundides kasutatavate metoodikate üle, kuid kui veerand tunni pärast naasin, rääkisid nad hoopis homoseksuaalsusega seotud probleemidest. Kui nädala alguse poole juhtusin vahetunnis pilgu heitma mõnda õpilase läpakasse, vaadati sealt sageli oma Facebooki konto asemel ülekandeid riigikogust, kus toimus kooseluseaduse menetlemine. Kui otsus oli lõpuks langetatud, postitasid Facebookis oma seisukohti ka need inimesed, kes oma tunded tavaliselt enda sisse peidavad.

Ehkki minu hinnangul on väited kooseluseaduse vastuvõtmise tõttu Eesti ühiskonda tekkinud sügavast lõhest ülepaisutatud, arvan ikkagi, et praegu on igati sobiv aeg hakata mõtlema, kuidas eri leeride vahel tekkinud vastuolusid vähendama ning mõistmist suurendama hakata.

Esiteks mulle tundub, et kooseluseaduse teemast tuleks edasi rääkida. Ma ei mõtle siin kindlasti kokkusaamisi ja debatte eesmärgiga kedagi kooseluseaduse suhtes ümber veenda või endale tähelepanu tõmmata. Pigem mulle näib, et see teema on paljude sõprade, sugulaste, tuttavate ja klassikaaslaste vahel avameelselt läbi rääkimata. Pean siin silmas ka asjaolu, et sama pere eri põlvkonnad on antud küsimuses sageli eri meelt ning vestlus võiks olla rikastav mõlemale poolele. Lisaks tundub mulle, et antud kooseluseadusega kaasnevaid teemasid on praegu parem arutada väikeses ringis. Olen näinud vaimset kambakat nii ühe kui teise seisukoha pooldajate poolt, mille on tinginud asjaolu, et samas seltskonnas või interneti lõimes on ühe seisukoha pooldajate arv oluliselt suurem.

Teiseks oleks rohujuure tasandil peetavate arutelude mõttekuse eelduseks lähtekoht, et püütakse vältida pähekulunud argumente. Paljud kooseluseaduse vaidluses kasutatud argumendid on muutunud loosunglikeks või hakanud kirjalikes väitlustes liikuma copy-paste meetodil. Ei ole vaja kaua internetis kolada, kui kohtab õpetusi, kuidas argumenteerida homoseksuaalide kooselu poolt või vastu. Niisuguste seisukohtade pideva refereerimise nõrk koht on asjaolu, et kaduma läheb dialoog ja nõrgeneb probleemide sisusse tungimine. Võib selgelt märgata, kuidas copy-paste meetodiga läheb sellistes diskussioonides kaduma inimlik mõõde ja süveneb stereotüüpide rõhutamine.

Kolmandaks, kui niisugused arutelud tõepoolest mõistmise otsimiseni jõuavad, on vaja aega. Ning aja leidmine näiliselt marginaalsel teemal mõtete vahetamiseks, võib osutuda üsna raskeks.

Inglise kirjanik ja mõtleja Clive S. Lewis, kes osales I maailmasõjas, kirjutab oma selges ja rõõmsas raamatus «Lihtsalt kristlus» muu hulgas ka leppimisest ning elu ja surma peale vastandumise absurdsuse tajumisest teispoolsuses: «Olen sageli mõelnud, mis siis oleks saanud, kui me Esimeses maailmasõjas mõne noore sakslasega teineteist vastastikku tapnud oleksime ja siis pärast surma kohtunud. Ma ei suuda uskuda, et kumbki meist oleks pahandanud või isegi imestanud. Ma arvan, et me oleksime selle kõige üle naernud.»

Olen sügavalt veendunud, et vastaspoole seisukohtade mõistmine ning on võimalik mitte ainult teispoolsuses, vaid ka tänases maailmas.

Allikas: Postimees (16.10.2014)