Olen ikka ja jälle mõelnud, et jumalatõestused on nõtked ja ilusad mõttekonstruktsioonid. Võtkem või Canterbury Anselmi ontoloogiline argument: keegi ju ei kahtle, et idee Jumalast on olemas, enamasti pole kellelgi ka selle vastu midagi, et seda ideed määratleda millegi sellisena, millest enamat mõelda ei saa. Järgnevalt tuleb Anselmi geniaalne mõttesähvatus, mida on võrreldud tühjast torukübarast küüliku leidmisega. Tõepoolest, kui Jumalat poleks olemas, siis saaks temast enamat mõelda, järelikult peab Jumal ka reaalselt olemas olema. Loomulikult on Anselmi mõttekäigule olemas kaalukad vastuargumendid, kuid ontoloogilise jumalatõestuse peaaegu tuhandeaastane püsimine teoloogias ja filosoofias näitab, et tegemist on väga originaalse ja nutika ideega.

Jumalatõestused on tänuväärt materjal ka koolitundides, kus nende veenvuse ja nõrkuste üle saab arutada. Samuti olen vastava teema puhul ikka õpilastele öelnud, et hoolimata Jumala või kõrgema jõu olemasolu kohta esitatud argumentidest võib elus harva kohata usklikku inimest, keda on veennud religiooni kasuks otsustama ontoloogilise või mõne muu jumalatõestusliku argumendi loogika ja ilu. Religioon võetakse omaks või hüljatakse ikkagi enamasti lähedaste või sõprade mõjul või siis põhjusel, et inimese isiklik kogemus näeb seda kas tema elu rikastavana või millegi ülearuse või mõttetuna.

Jumalatõestuste juurest liiguksin viimastel kuudel poleemikat tekitanud kooseluseaduse juurde. Näib, et Eesti oludes peetakse loomulikuks, et kristlased on selle seaduse vastu. Näiteks nendib Varro Vooglaid intervjuus Eesti Ekspressile (26. VI, „Kas homoabielu ohustab Eestit?”), et ülisuur osa Eesti ühiskonnast, sealhulgas kristlased, peab homoseksuaalseid suhteid ebamoraalseks. Kindlasti ei ole selline üldistus õige, ehkki tõenäoliselt suurem osa eesti kristlastest tõepoolest nõnda arvab.* Samuti võime üpriski lähedalt leida teistsuguseid arvamusi, näiteks käesoleva aasta juuli keskel vabandas Soome luterliku kiriku peapiiskop Kari Mäkinen avalikult selle eest, et kirik on seksuaalvähemusi julmalt kohelnud.

Mõni kuu tagasi ütlesin oma arvamuse, et minu arvates on mõistlik kooseluseadus vastu võtta ja olen selle seisukoha eest saanud nii tunnustussõnu kui ka kriitikat. Esitangi järgnevalt oma lihtsa mõttekäigu, kuidas ma luterlasena sellise arvamuseni olen jõudnud. Lisan veel, et vaatlen eelkõige selle seadusega tagatavat võimalust, et homoseksuaalsed inimesed saaksid oma suhte ametlikult reguleerida ja ei käsitle kriitikat, mida on toodud selle seaduseelnõu teiste aspektide suhtes.

Luterlasena on mulle kõige tähtsam piibli sõnum. Loomulikult ma mõistan, et esmasel piibli lugemisel võib tekkida arusaam, et homoseksuaalsed suhted  mõistetakse seal üheselt hukka. Ometi on vaikselt hakatud välja tooma ka teistsuguseid piibliseletusi, eesti keeles on soliidseim neist mõned aastad tagasi ilmunud teoloogide Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku artikkel „Homoseksuaalsus piiblis” (Usuteaduslik Ajakiri nr 1, 2011). Nimetatud artikli järeldus on ühene: homoseksuaalseid suhteid piibli alusel hukka mõista ei saa. Tähelepanuväärne on veel asjaolu, et hoolimata sellest, et artikli ilmumisest on möödas juba mitu aastat, pole sellele ilmunud ühtki samal tasemel vastuartiklit.

Kuna ka minu poolt omaksvõetud arusaama kohaselt piibel homoseksuaalsust hukka ei mõista (loomulikult on võimalikud ka teistsugused piiblitõlgendused), siis peaks kristlane rakendama geidele kristlikke käitumisjuhendeid: käitu nii, nagu sa tahad, et teised sinuga käituksid, ning armasta oma ligimest nagu iseennast. Heteroseksuaalina tahan ma väga, et minu perekondlik suhe oleks ka riigi tasandil reguleeritud ning tunnustatud, miks peaks see keelatud olema teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimestele. Seda loomulikult juhul, kui nad sellist regulatsiooni ise soovivad.

Teoloogiliste argumentide kõrval on aga esitatud veel bioloogilisi ja ühiskondlikke väiteid, miks kavandatav kooseluseadus on või ei ole hea mõte. Siin on arutletud küsimuste üle, kuivõrd on homoseksuaalsus määratletud bioloogiliselt, kuivõrd kujunenud ümbritsetavate olude mõjul, missugust mõju on kooseluseadus (või analoogilised seadused) avaldanud maades, kus need on kehtestatud jne.

Juba pealiskaudsel tutvumisel võib märgata, et nimetatud teemade puhul võib kohata naiivsust ja odavat propagandat, kuid ta tipptasemel analüüsi, siirast muret ja võltsi kaastundlikkust. Pealegi tuleks vaadata, kes on vastavaid uuringuid rahastanud jne. Iga inimene, keda see teema liiga palju ei huvita, võib mingil hetkel tunnistada, et toodud argumentide läbitöötamine, analüüsimine ja läbikaalumine on liiga koormav ja aeganõudev. Tõsi, teatav ülevaade ringluses olevatest argumentidest on võimalik siiski saada, kuid eelarvamusteta lähenedes ei piisa sellest tihtipeale otsuseks, kas toetada kooseluseadust või mitte. Vahel tundub kirjeldatud olukord olevat sarnane kuulsa Pascali kihlveo eeldusega, kus loodusteadlane ja teoloog Blaise Pascal (1623–1662) möönab, et küsimusele Jumala olemasolust või mitteolemasolust ei suuda inimmõistus vastata.

Järgnevalt tulebki analoogia jumalatõestustega. Tõenäoliselt tunneb või teab enam-vähem iga inimene mõnda homoseksuaali. Õpetajana on mul tutvusringkond päris lai ning tõenäoliselt  tean geisid mõnevõrra rohkem kui keskmine inimene. Samuti olen üsna palju liikunud maades, kus kooseluseadus (või mõni sellesarnane seadus) on vastu võetud. Nagu ka jumalatõestuste puhul ei vii inimest enamasti otsustuseni mitte niivõrd eri argumentide kõrvutamine, vaid ümbritsevate autoriteetide mõju või siis isiklik kogemus. Homoseksuaalsed inimesed, keda ma tean, on üsna samasugused kui heteroseksuaalid, inimesed oma tugevuste ja nõrkuste ning väärtuste ja puudustega, samuti pole ma mingit olemuslikku ebamoraalsust või kooliõpikute kallutatust tajunud riikides, kus kooseluseadus kehtib. Minu isiklike kokkupuudete ja kogemuste põhjal tehtud otsus ei keelaks homoseksuaalide suhtele riiklikku tunnustust ka Eestis.

*6. augusti Postimehes toodud TNS Emori üle-eestilise küsitluse kohaselt toetab või pigem toetab 34% vastanutest kooseluseaduse vastuvõtmist, 58% ei toeta või pigem ei toeta ning 8% ei oska öelda. Ehkki küsitluses ei ole vaadeldud eraldi kristlaste suhtumist, võib arvata, et vastava eelnõu pooldajaid on nende hulgas vähem ja vastaseid rohkem.

Allikas: Sirp 14.08.2014