Aga täna, aastal 2025, peavad Eesti naised seda küsimust endiselt esitama. Palgapäevad ei ole kõikidele võrdsed.

Eestis räägitakse palju, ja õigustatult, hariduse väärtustamisest. Meie naised on Euroopa ja maailma kõige haritumate seas. Nad õpivad ülikoolides rohkem kui mehed, lõpetavad kiiremini ja paremate tulemustega. Aga kui diplom antakse kätte ja tööle asutakse, algab sageli hoopis teine reaalsus.

Statistikaameti värskete andmete järgi teenivad Eesti naised keskmiselt 13,2% vähem kui mehed. See on isegi rohkem kui aasta tagasi. Oleme jätkuvalt Euroopa tipus – paraku tagumises otsas.

Palgalõhe pole ainult protsent iga-aastases statistikas ega väiksem number palgatõendil. See on tunne, et sind ei hinnata samaväärselt. See on argine kogemus, kui palgaküsimusele vastatakse: „Sul on ju stabiilne töö, ole tänulik.“ See on vaikimine – viisakas ja väsitav, mis on kestnud liiga kaua.

Lisaks palgatööle teevad Eesti naised ära ka suure osa nähtamatust tööst, mille eest ei maksta palka, ei anta puhkust ega kogune pensionit. OECD ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) järgi teevad naised Eestis ligikaudu kaks korda rohkem tasustamata hooldustööd kui mehed. Laste eest hoolitsemine, kodused toimetused, vanemate abistamine ja pereelu logistika, millega kaasneb ka suur mentaalne koormus – pidev planeerimine ja vastutuse kandmine, mida ei panda CV-sse ega kuvatata palganumbrites. Kui ühiskond eeldab, et see kõik „lihtsalt juhtub“, ja ei arvesta selle mõjuga naiste palga- ja karjäärivõimalustele, siis ei saa rääkida vabadest valikutest. See ei ole „elustiili küsimus“. See on struktuurne lõks.

Kahjuks on avalik retoorika sageli küüniline. Öeldakse, et „naised valivad ise madalama palgaga töökohad“ või et „sama töö eest makstakse ikka võrdselt“. Aga see ei lähe kokku sellega, mida tuhanded naised iga päev kogevad. Kui sa töötad samas valdkonnas, sama koormusega ja sama pädevusega, aga teenid vähem kui meeskolleeg, siis ei ole see halb juhus – see on süsteemne ebavõrdsus.

Veelgi enam, konservatiivsed arvamusliidrid nimetavad palgalõhet „pseudoprobleemiks“, justkui oleks sellest rääkimine ülepingutatud. Aga seadus, mis keelab diskrimineerimise, ei aita, kui palgad pole läbipaistvad, kui tööandja ei pea midagi selgitama ja kui töötaja kardab üldse küsida.

Palgalõhe ei ole ainult naiste mure

Kui naine teenib vähem, mõjutab see kogu pere toimetulekut. Eriti haavatavad on üksikemad. Väiksem sissetulek täna tähendab ka väiksemat pensioni homme – suuremat riski elada vanaduses vaesuses. Kui elutähtsad ametid – õpetamine, hooldustöö, sotsiaalteenused – on alamakstud, sest neid teevad enamasti naised, siis see sööb ühiskonda seestpoolt. Ma ei räägi sellest, et kõik peaksid teenima ühesugust palka. Ma räägin sellest, et võrdne töö peab tähendama võrdset väärtust – ja sellele vastavat tasu.

Euroopa Liidu palgaläbipaistvuse direktiiv ei lahenda kõike, aga ta nihutab tasakaalu. Kui tööandjad peavad selgitama, mille alusel palgad kujunevad, ja töötajal on seaduslik õigus küsida hirmu tundmata teavet töötasude kohta, siis muutub vaikimine raskemaks. Nähtamatu muutub nähtavaks.

Eestis on aastaid ja kohati kirglikult arutatud palgalõhe üle. Ammu enam pole küsimus teadmises ja informeerituses, vaid tahtmises. Kas me tegutseme sellepärast, et Euroopa Liit käsib? Või tahame ise õiglasemat ühiskonda.

Mina tahan, et mu tütar ei peaks kunagi oma palgapäeval kahtlema oma väärtuses. Et tema töö – ja iga teise Eesti naise töö – oleks hinnatud mitte vähem, vaid õiglaselt.