Kui minister ei lükka ümber riigikogus esitatud väidet, siis võib seda pidada vaikivaks nõusolekuks. Nii juhtus 16. aprillil, kui Züleyxa Izmailova tuletas infotunnis energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile meelde tema eelkäija sõnu, et valitsusse kuuluv Eesti 200 ei soovi 30% Eesti loodusest kaitsta, vaid sellest 70% raiuda. Minister ei vaielnud vastu. Ta kinnitas, et 30% ja 70% „saavad koos eksisteerida“ ning need ka sõnastatakse koalitsioonileppes niimoodi. Izmailova esitas ministrile ka küsimuse, millal me näeme kliimaseadust, mis ei ole vaid poliitiline formaalsus. Andres Sutt vastas, et uus seadus tuleb, aga see saab olema lühem.

Hämamine numbritega

Eesti poliitikas kumab läbi murettekitav hoiak. Kuigi valitsus räägib looduskaitsest ja kliimast, tundub tegelikkus liikuvat teises suunas. Märtsi algul, kui Eestis toimus valitsuse vahetus, sõnas peaminister Kristen Michal, et loodav valitsusliit soovib majanduse hüvanguks kasutada senisest enam loodusressursse ja lihtsustada looduskaitselisi piiranguid. Peaminister rõhutas, et kaitstav ala ei hakka ületama 30%. Juba seda väljaütlemist oli looduse seisundi mõistjatel raske kuulata.

Kuigi minister Sutt kinnitas, et puhas majandus ja loodus on ühe mündi kaks külge, tekkis teda kuulates tunne, et 70% Eesti loodusest nähakse ressursina, mitte elukeskkonnana. Näib, et ülejäänud loodusele jätmise tähendusest ei saada aru. See ei ole tasakaal, vaid olukord, kus loodus peab mahtuma majanduse piiridesse, mitte vastupidi. Võrdluseks – “Euroopa Liidu elurikkuse strateegia aastani 2030” näeb ette kohustuse kaitsta õiguslikult vähemalt 30% liidu maast (sealhulgas siseveed) ja 30% merest. Sellest omakorda vähemalt kolmandik peaks olema range kaitse all, sealhulgas kõik loodus- ja põlismetsad.

Euroopa Liidu elurikkuse strateegia lähtub teadmisest, et loodus vajab vähemalt 30% elurikast põlismaastikku, et säilida ja taastuda. Ökosüsteemid toimivad terviklike võrgustikena, mis vajavad ruumi ja ühendusi. Kui need võrgustikud muutuvad liiga hõredaks, ei toimi nad enam ja võivad kokku kukkuda. Sellest rääkis Eesti Maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi professor Lauri Laanisto 8. aprillil Eesti Teaduste Akadeemia teaduspärastlõunal „Kuidas ohjata kliimamuutusi teaduspõhiselt?” Laanisto sõnul ei saa kaitstavat loodust panna kuskile taha nurka, et see ei segaks meie tegemisi.

Kolmandik peaks jääma loodusele igal pool.Soovitus jätta 30% maast loodusele on teaduslikult põhjendatud ja üldtunnustatud. Alla selle ei tohi kaitse ulatus langeda, sest see tagab ka inimeste hakkamasaamise. Me oleme niigi oleme üle 40 aasta tarbinud loodusressursse rohkem, kui planeet Maa taastoota jõuab. Peamiselt ületame taastootmisvõimet metsade üleraiega. Paraku on Eesti poliitikas hämatud numbritega ja näidatud 30% kui ülemist piiri.

Väga paljud Eesti inimesed soovivad kaitsta elurikkaid paiku, pooldavad pesitsusrahu, peavad ennast metsarahvaks, igatsevad tagasi kadunud kaitsemetsasid. Meie kultuur ja identiteet on loodusega tihedalt seotud. Meie maailmapilt on keskkonnatundlik. Kui valitsus neid väärtusi eirab, kaob rahva usaldus. Usaldust ei saa tekkida seal, kus poliitilised lubadused ja tegelikkus lähevad eri suundadesse.

Looduskaitset ja eestimaist metsa ei saa lahutada

Raiemahud on Eestis juba ammu liiga suured. Teadlased ja looduskaitsjad on aastaid hoiatanud, et nii ei püsi metsad elujõulisena. 2023. aasta detsembris kirjutas Ants Kaasik ERR-is, et järgmise 30 aasta jooksul jääb vanasid metsasid Eestis järjest vähemaks, mis seab löögi alla ka Eesti metsanduse jätkusuutlikkuse. Intensiivselt majandatud erametsades kukub absoluutne raiemaht praegusega võrreldes nii palju, et 2050. aastal napib isegi keskealisi metsi. Sellist tulevikku ennustab Tartu Ülikooli teadlaste loodud simulatsioonimudel.

2024. aasta septembris osutas Postimees Keskkonnaagentuuri graafikule, mis näitas üle kümne aasta kestnud ulatuslikku üleraiet. Tänavu aprillis kirjutas Ülle Harju samas lehes, et avalikkust vaevab küsimus, miks Eesti rahvas peab hakkama maksma aastas kümnetesse miljonitesse ulatuvat “süsinikutrahvi” – heitmekvoodi sunnitud ostu. Trahvi toova CO₂ heite tegelik põhjus on ohjeldamatu üleraie. Maksma peame hakkama nii üleraiest tingitud suurema süsinikuheite kui ka probleemi varjamise eest.

Sellises olukorras oleks oodanud energeetika- ja keskkonnaministrilt selget kinnitust, et metsade kaitse on oluline ja Eesti vähendab metsaraieid, mitte ei hakka uusi „trahve“ teenima. Oleks tahtnud kuulda ka lubadust, et tulemas on põhjalik ja tugev kliimaseadus, mitte seaduse lühem versioon. Kodanikuna soovin elada metsa- ja elurikkas Eestis, mitte üha enam lagedaks jäävas riigis. Kui meie loodust ei kaitse, kes siis?

Alguses ju lubati rahvale, et tuleb laiapõhjaline kliimaseadus, mis pidi kaitsma nii loodust kui inimõigusi ja pakkuma kliimakindlust. Mingi aja pärast muutus see palju kitsamaks kliimakindla majanduse seaduseks, mille rõhuasetus liikus looduskaitselt majandusele. Tulen tagasi minister Suti lubaduse juurde, et uus seadus saab olema lühem ja konkreetsem koos tähtaegade ning eesmärkidega.

Lühem seadus ei tohi olla vormitäide, mille tegelik eesmärk on pigem kenadesse sõnadesse peidetud rohepesu. Me vajame seadust, mis ei tugine Exceli tabelitele, vaid arvestab nii Eesti looduse kui ka planeedi ökoloogiliste piiridega. Tiit Maran esitas hiljuti riigikogus küsimuse, kas Eestil üldse on keskkonnapoliitika. Ta meenutas 2021. aastal valitsuse heakskiidul alustatud keskkonnavaldkonna arengukava, mille koostamisse paljud asjatundjad ja huvigrupid panustasid, kuid millega kahjuks kuskile ei jõutud. Kliimaministeeriumi kodulehelt leiab vaid 2023. aastal koostatud arengukava mustandi. Kliimaseaduse eelnõu arenguid vaadates tekib paratamatult kahtlus, et seda seadust võib oodata sama saatus.

Looduskaitse tähendab hoidmist, väärtustamist ja julgust. Eesti vajab hädasti poliitikuid, kes julgevad loodust kaitsta nii sõnade, tegude kui ka seaduste abil.