Valitsuse kavandatavad töölepingu seaduse muudatused ei ole pelgalt tehnilised parandused või tööõiguse ajakohastamine, need mõjutavad otseselt kümnete tuhandete töötajate igapäevast turvatunnet ja sissetulekut. Valitsus pakub paindlikkuse sildi all töötajatele juhupalga lepinguid, kirjutab Tanel Kiik.
Plaani kohaselt võib kõigi töölepingute puhul edaspidi fikseerida lepingus vaid kümme töötundi nädalas ning seda suurendada kokkuleppel kuni 40 tunnini. Lubatud paindlikkuse asemel tähendab juhupalga lepingute kasutamine töötajatele, et töökoormus ja palk pole enam ette teada ega stabiilsed.
Ametiühingud on korduvalt osutanud riskile, et sellised lepingud võivad muutuda tööandjate eelistatud viisiks seniste osalise tööajaga töölepingute asemel. Kui töötajal pole fikseeritud töökoormust, millest alates ületunde arvestatakse, siis ei pea tööandja maksma enam lisatasu ületunnitöö eest. Juhupalga lepingud loovad ühepoolse eelise tööandjale ja lükkavad kogu ebakindluse töötaja õlule. Kavandatavad muudatused ei ole kooskõlas töölepingu seaduse eesmärgiga kaitsta töötajat kui töösuhte nõrgemat poolt.
Tähelepanuväärne on, et algselt kavandati muudatust vaid kindlate sihtgruppide jaoks, näiteks õpilased ja üliõpilased, vähenenud töövõimega inimesed ja pensionärid, kellel võib tõesti olla huvi paindlikuma töökorralduse järele. Nüüdseks on valitsus ootamatult ja tööturu osapooltega läbi rääkimata otsustanud laiendada juhupalga lepinguid kõigile töötajatele.
Selline olukord on eriti ohtlik neile, kes on võtnud või soovivad võtta eluasemelaenu ja kelle töötasust sõltub terve leibkonna toimetulek. Kui inimesel puudub kindlus oma sissetuleku suhtes, siis pole võimalik ei isiklikku ega pere-eelarvet planeerida.
Põhimõttelised muudatused tööõiguses tuleb alati tööturuosapoolte ehk ametiühingute ja tööandjatega põhjalikult läbi rääkida ja ühiselt kokku leppida. Praegu seda kokkulepet ei ole, aga valitsuse teerull läheb täiskäigul edasi.
Ametiühingud on kutsunud üles peatama eelnõu menetlust ning istuma läbirääkimiste laua taha. Sama sõnumi andsime majandus- ja tööstusministrile sotsiaaldemokraatide poolt veel koalitsioonis olles. Ükski valitsus ei tohi jõuga läbi suruda töötajate kindlustunnet lõhkuvaid otsuseid.
Töötasin aastatel 2019–2022 sotsiaalministri ning tervise- ja tööministrina ning lähtusin töövaldkonna juhtimisel alati põhimõttest, et olulisi muudatusi tehakse ainult koostöös tööturu osapooltega. Näiteks jaekaubanduse paindliku töögraafiku pilootprojekt sai teoks vaid tänu sellele, et see lepiti selgelt ja ausalt kokku kõigi osapoolte – tööandjate, ametiühingute ja riigi – vahel.
Samamoodi käivitasime koostöös ametiühingute ja tööandjatega koroonapandeemia eriolukorra ajal töötasu hüvitamise meetme, mille kaudu said töötukassalt toetust 137 000 töötajat enam kui 17 000 ettevõttes, hoides seeläbi ära laiaulatuslikke koondamisi.
Sotsiaaldemokraadid ei lepi lühinägeliku poliitikaga, kus sotsiaalne dialoog asendatakse valitsuse ühepoolse otsustamisega. Kui tööturu tasakaal nihkub paigast ära, kaob vastastikune usaldus, töörahu ja koostöötahe. Kõige rohkem kannatavad aga töötajad, kes ei vaja tühje loosungeid, vaid kindlustunnet, et nende töö on hinnatud ja õiglaselt tasustatud.
Valitsusel puudub mandaat ja kokkulepe tööturu osapooltega radikaalsete tööõiguse muudatuste vastuvõtmiseks. Kutsume valitsust üles töölepingu seaduse eelnõu tagasi võtma ning taastama sisulise kolmepoolse dialoogi.