Riigikogu on olnud mu töökoht kaheksa aastat. Tunnistan ausalt, et viimasel viiel aastal pole ma parlamendi suures saalis, veel vähem külalisrõdul istunud. Eelmise nädala neljapäeval tegin seda üle hulga aja ometi. Istungitesaalis nimelt käis arutelu Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni (ingliskeelne lüh CEDAW) lisaprotokolli teemal. Sain selgust, kuidas erinevad ideoloogiad naist Eestis määratlevad.

Kuigi Eesti ratifitseeris CEDAW konventsiooni kohe taasiseseisvumisaasta sügisel, siis fakultatiivprotokolliga pole riik tänaseni liitunud. Tõsi, Eesti Vabariik pole ainuke Euroopa Liidu liikmesriik, kes lisaprotokollist on mööda vaadanud, et mitte öelda eiranud. Läti jagab Eestiga sama s(t)aatust. 

Mida me teame CEDAW-st? Aus vastus on, et tegelikult mitte ülemäära palju. Kas peaksime? Ma arvan, et võiksime. Konventsioon on Eesti seadusest kõrgem. Rahvusvaheline konventsioon, kord juba riigikogu poolt heaks kiidetud, kuulub täitmisele. 

70ndatel läbi vaieldud ja peensusteni läbi arutatud CEDAW konventsiooni tegi tõeliselt kuuldavaks Hillary Clinton Pekingi naistekongressi ajal, kui kõik üle maailma kohale tulnud naised ennastunustavalt skandeerisid: „Naiste õigused on inimõigused!“ 

CEDAW on lühike konventsioon, koosnedes 16 artiklist. Sisuliselt on tegemist naiste õiguste pühakirjaga. Tänase seisuga on 189 riiki konventsiooniga liitunud. Laste õiguste konventsiooni kõrval on CEDAW üks enim ratifitseeritud ÜRO konventsioone, millega liitumine on ÜRO liikmesriigile iseenesest mõistetav. Konventsiooni järgi võtab riik endale kohustuse üle nelja aasta esitada aruanne soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohta. Valitsusdelegatsioonidega peab läbirääkimisi ÜRO naiste õiguste 23liikmeline komisjon (ingl k CEDAW Committee- toim), kuhu ka minul on au kuuluda. 

Eesti delegatsioon käis eelmise aasta maikuus kaitsmas oma aruannet. Konstruktiivne dialoog liikmesriigiga kestab Genfis ÜRO lippude all terve tööpäeva. Sellele järgneb komisjonis kinniste uste taga arutelu ja riigile esitatakse kokkuvõtvad järeldused. Kui see panna maakeelde, siis on tegemist ca 60 ettekirjutusega järgnevateks aastateks. 

Eesti Achilleuse kand on aastaid sooline palgalõhe. Samamoodi on puuduseks ka naiste vähene esindatus juhtorganites. Olgu siis selleks Riigikogu naissaadikute arv või kohalike omavalitsuste volikogude sooline koosseis. CEDAW konventsiooni täitmise üle järelvalvet teostaval ÜRO naiste õiguste komisjonil on muidki ülesandeid. Näiteks lisaprotokolliga liitunud riikide puhul arutada naiste esitatud kaebusi soolise diskrimineerimise kohta. Tähtsal kohal on komisjonis konventsiooni tõlgenduste välja töötamine. Neist viimane, järjekorranumbriga 40 on pühendatud naistele otsustamisprotsessis. Kui lühidalt seda tähtsat dokumenti iseloomustada, siis võtmesõna on pariteet. Naised pooleks meestega otsuseid langetama. 

Ei maksa unustada, et Eesti kuulub Euroopa Liitu. EL liikmesriikide parlamentides on naisi 40% ümber, Lääne-Euroopa riikides rohkem ja Ida-Euroopas vähem. Kõige vähem Ungaris. Muutused ühiskonnas leiavad aset siis, kui ühele või teisele soole on tagatud otsuste langetamisel 1/3 häältest. Seega peaks Riigikogus olema 34 naist parlamendis, et naiste hääl oleks mitte lihtsalt nähtav-kuuldav, vaid otsustava kaaluga. 

Riigikogu 13.koosseisus püüdsin koos oma fraktsiooniga sisse viia Eesti Vabariigi valimisseadusesse muudatust. Mu ettepanek sisaldas mõtet koostada valimisnimekirjad nii, et mees- ja naiskandidaadid paiknevad seaduse järgi vaheldumisi. See seaduseelnõu visati pärast esimest lugemist üle parda. 

Iga poliitik teab, kui tähtis on paikneda valimisnimekirjas nähtaval kohal. Mu seadusemuudatus toonuks sama kiire soolise muutuse Eesti parlamendis nagu Belgias, kus 90ndatel vastav nn triibuliste nimekirjade seadus tõi föderaalparlamenti rohkelt naisi,  aga aeg 7 aastat tagasi polnud Eestis selleks veel küps. Tõtt öelda pole ma kuulnud, et sellist seaduse muudatust oleks eelnõuna välja pakutud tänases riigikogus.

Eesti peab üle vaatama riigile või omavalitsusele kuuluvad nõukogud ja komisjonid. Kas sugude lõikes valitseb tasakaal? Muide, sedasama nõuab ka eurodirektiiv börsiettevõtete nõukogude ja juhatuste soolisest tasakaalust, mille järgi peab olema nõukogus 40% naisi või 33% nii juhatuses kui ka nõukogus. Emba või kumba skeemi tuleb rakendada. 

Eestis on börsiettevõtteid pisut üle kümne, aga nagu eespool märkisin, siis kuuluvad riigi- ja omavalitsuse osalusega ettevõtted samamoodi selle direktiivi alla. Kas hästi makstud nõukogude liikmed on ikka sooliselt tasakaalus? Eurodirektiiv näeb ette vaid paari aastat üleminekuaega. Varsti kukub kell. Eurodirektiivi täitmine on kohustuslik, vastasel juhul ootab riiki ees trahv.

Eesti kõige suurem pluss ÜRO naiste õiguste komisjoni ehk CEDAW-ga dialoogi pidades 2024. aasta maikuus oli valitsusdelegatsiooni kinnitus ÜROs Genfis, et CEDAW konventsiooni lisaprotokoll ratifitseeritakse riigikogus juba 2025.aasta alguses. 

Miks pole Eesti lisaprotokolliga liitunud? Veider tõesti. Seda enam, et CEDAW konventsiooni ratifitseerimisest on möödunud 34 aastat. CEDAW lisaprotokoll lubab hageda nii üksikisikul kui ka organisatsioonil riigi vastu. Fakultatiivprotokoll annab eesti naisele ja/või naisorganistasioonile õiguse saata kaebus Genfi, kus ÜRO naiste õiguste komisjon (CEDAW) langetab otsuse, kas kaebajat on soolisest vaatekohast lähtuvalt koheldud ülekohtuselt või mitte.

Lõpetasin oma 4 aastat tagasi ilmunud raamatu „Naise koht“ sõnadega: „Õnneks on nüüdseks vastuse saanud küsimus, kas naine on inimene. Või tegelikult – kas ikka on?“. 20.märtsil riigikogu külalisrõdul olin sunnitud kuulma konservatiivide süüdistusi majandusministrile nagu oleks CEDAW fakultatiivprotokolli ratifitseerimise puhul tegemist millegi kõrvalisega, peaaegu et asendustegevusega. Miks majandusministeerium ei tegele majandusküsimustega? Aga kes kaitseb mehi? Kõlas veelgi äkilisemaid ja absurdseimaid etteheiteid. 

Küsimus naise inimeseks olemise kohta jääb aktuaalseks veel aastateks. Kurvastav on aga asjaolu, et naistele suuremate õiguste andmist pisendasid põhiliselt naissoost parempoolsed. Kõige sõjakamad olid Eesti avaliku arvamuse järgi kõige populaarsema partei esindajad.

EESTI PANGA MAJANDUSPROGNOOS | Sotsid: kas selline ongi „kindlates kätes rahandus“?